Eellugu: mehel on kaks aastat olnud suhe töökaaslasega. Anti lubadusi, et jätab armukese, kuid seda on natukeseks olnud ja siis on samamoodi edasi suhe olnud. Mees on paar kuud ka armukesega koos elanud, kuid siis ikka meie juurde tagasi tulnud. Pool aastat tagasi lubas, et kõik, enam neil suhet ei ole. Lubas , et ostab kevad hooajal armukese firmast välja ja saadab ära, kuid 3 nädalat tagasi sain teada, et tal ei ole raha ja tema ei kavatse armukest ära saata, et las töötab seal seni kuni ise lahkub. Saatsin siis mehe koos asjadega minema. Suhet neil vist tõesti enam ei ole, kuid mina ei suutnud taluda teadmist, et nad on hommikust õhtuni koos ja arendavad oma ühist firmat. Töö on mehe elust 90%.
Nüüd: Mees nn lahkus kodust kolm nädalat tagasi. Minu ja laste telefonile ei vasta. Meil on kolm last: 10, 8 ja 3 aastane. Paar nädalat lasin mehel asja seedida ja ei võtnud kontakti, kuid lapsed igatsevad teda. Tahavad kokku saada, kuid tema saadab mulle sõnumeid järgmiste sisudega: Kui sa viskasid mu enda kodunt nagu peni välja, siis järelikult võtsid lastelt isa või minult lapsed. Mul on uus pere ja ma tegelen nendega." Öelgu ma lastele, et teda minu ja nende jaoks enam ei ole ja ärgu helistagu enam talle. Et otsigu ma endale mees, kes lastega tegeleb. Saatis mulle sõnumi, et tema ei tegele nendega, kellega ta koos ei ela. Uut peret tal minu teada ei ole. Elab töö juures ja on seal hommikust õhtuni. Ja ööbib ka seal.
Olen talle saatnud mitmeid sõnumeid, et lapsed igatsevad ja tahavad teda näha, kuid ta ignoreerib neid.
Ma enam ei tea mida teha. Mõtlen, et läheks mehe töö juurde kui seda naist seal ei ole ja püüaks temaga siis rääkida, kuid arvan, et see ei mõjuks. Kui lapsed sinna viia, siis võib ta ka nendele halvasti öelda ja seda ma ei tahaks.
Lastele olen öelnud, et isal on hooaeg ja tal on kiire. Seda ta korra lapsele ise ütles, kui eelmine nädal telefonile vastas, lubas lapsele, et helistab kui kokku saada on aega. Kuid enam ei vasta ta nende helistamisele.
Saatsin laste isale sõnumi, et miks lapsi karistad, nemad ei ole süüdi. Kuid ta ei regeeri sellele. Minu mõistus on otsas. Ma ei taha lastele öelda, et isa enam nende jaoks ei ole. Loodan, et äkki ta hakkab nendega suhtlema. Mida küll teha?
Me oleme erinevad ja ka meie arusaamad lähedusest, mõistmisest ja armastatud olemisest on erinevad. Lähedussuhete alalhoidmine ja ka purunemine on tihti seotud allhoovustega, mida on keeruline märgata.
Kõrvalsuhte tegelikku ja tihti peidetud tähendust võib vaadelda ka nii: selle eesmärk võib olla kas saada põhisuhtest (abielust, kooselust) välja või kummalisel moel kasutada seda suhte muutmiseks. Seega võiks viimasel puhul ehk isegi öelda, et seesugune truudusetus peaks mõnes mõttes töötama n-ö suhte heaks. Kõrvalsuhe võib tekkida ka eesmärgiga põhitunnet kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et inimene ei saa oma põhilisest lähedussuhtest seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et sellega siis tegelda ja enda vajadusi uurida ning nende eest seista, otsib ta lahendusi ja maandust mujalt.
Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: meil on halvasti, kuid ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Viha ja pettumus on küll suur, kuid kui ma saaksin midagi meie heaks teha ma teeksin. Kriisi puhul on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et taastada lähedust. Sest on ju võimalik ka suhtumine: saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks.
Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks.
Truudusetust peetakse enamasti üheks kõige raskemaks ja suurimaid kannatusi tekitavaks, suhet kõige enam lõhkuv asjaoluks paarisuhtes. Ent ükskõik mis elulist sündmust või fakti on alati mõistlik vaadelda kõikvõimalike vaatenurkade alt ja erinevates seostes. Must või valge, õige või vale see on kõige lihtsam lähenemine. Palju keerukam, aga ka enam selgust ja lahendusi pakkuv on lähenemine, kus samale sündmusele võib leida erinevaid tähendusi, põhjusi, tulevikuvaateid.
Teise naise olemasolu fakt ise võis/võib tunduda ülekohtune ja haavav, kuid lisaks selle hetke tunnetega tegelemisele peaksite kindlasti mõtlema ka oma tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud teie kaugemad eesmärgid selles suhtes. Suhtele perspektiivi lisamine või vähemalt selle üle mõtlemine toob selgust juurde. Kui suhe ka eelolevate aastate perspektiivis, kui praeguse hetke sündmused ilmselt unustatud, ikkagi väärtuslik tundub, on kohane valida suhet säästev hoiak.
Praegu, kui emotsioonid tunduvad kummalgi poolel n-ö laes olevat, oleks hea lihtsalt veidi oodata: aeg maha võtta ja mõelda asjad selgeks kõigepealt enda jaoks. Alles siis, kui nii teie kui ka abikaasa olete valmis teineteisega rahulikult rääkima ja mis eriti oluline teineteist ka kuulma, võib tasapisi jõuda esimeste kokkulepeteni.
Paarisuhe on alati aluseline, see on nagu vundament, millest algab maja ehitamine. Lapsed kuuluvad juba n-ö pealisehitusse. Seetõttu ei püsi koos need pered (või püsivad vaid vormiliselt), kus elatakse koos laste pärast. See lihtsalt ei toimi. Kui isa-ema omavaheline suhe on halb, kannatavad kõik nii nad ise paarina kui ka lapsed. Seetõttu ei ole mõistlik kooselu lappimist alustada põhjendusega, et tule koju tagasi, sest lapsed vajavad sind.
Esimene põhjendus võiks olla: tule tagasi, mul oli sinuga tore olla ja ma tahan, et meie kooselu jätkuks.
Iga laps on pool isast, pool emast. Kumbki pool on äärmiselt oluline, kumbagi poolt ei tohiks lapselt kunagi ära võtta. Soovitan lastele rääkida olukorrast neile mõistetavate sõnadega. Ei maksa lapsi alahinnata, nad tajuvad juhtunut kindlasti täpsemalt, kui te eeldate või arvate. Rääkige lastega oma kurbusest ja oma lootustest, kinnitage neile, et armastate neid ja et ka isa hoolib neist. Nii õpivad lapsed eluks vajalikku vähemalt kahes plaanis: et tundeid tohib väljendada ja et elus on keerukaid olukordi, millega tuleb tegelda ja millest on võimalik väljuda. Pluss arusaam aususe olulisusest.
