Mul väga keeruline olukord peres ja jõud hakkab otsa saama. Sooviks mingeid nõuandeid mida edasi teha, äkki kellegil sarnaseid kogemusi. Nimelt ma armusin mehesse 3 lapsega. Nüüd oleme omavahel abielus ja meil ka juba väike poeg. Mul polnud nende tema eelmisest abielust laste vastu midagi, aga nüüd on mehe eksnaine täiesti ära keeranud, kõigepealt on tal kogu aeg raha vaja, sest tema palgast tema lõbustusteks ei piisa, seega nõuab ulmelisi summasid, kuigi lapsed on pool aega meie juures (siis ostame kõik vajaliku ja söögi ju meie). Lisaks ässitab ta kogu aeg lapsi meie vastu - et näe ma ei saa teile süüa anda kuna issi ei kanna piisavalt raha, näe issi jaoks on tema uus laps olulisem kui teie, issi ei tegele teiega piisavalt. Kõigele sellele lisaks ei ole teda peaaegu kunagi kodus kui lapsed on seal, kuna tal on uus armastus tekkinud ja veedab iga vaba hetke temaga. Ja kuna lapsed on emalt ajupesu saanud siis on nii minu kui ka meie lapse vastu sellised jonnakad ja teades mis mind ärritab, vajutavad pidevalt just õigetele nuppudele. Kui mu mees neil midagi keelab, siis lubavad emme juurde minna, ühesõnaga iga päev on mingi stress. Me oleks nõus lapsed ka endale võtma, aga eks ei anna, kuna lapsed on talle sissetulekuallikas, nimelt kuigi lapsed on pool ajast siin pool seal, siis mees maksab laste seal olles talle ka raha (ja ma pole selle vastu olnud), aga nüüd on tal sellest väheks jäänud, nõuab kohtus juurde. Eks näis mis kohus sellest arvab. Aga kohu aeg on mingi jama, mingi kirves kohu aeg ripub pea kohal. Vahest on tunne, et kergem oleks kolida oma lapsega eraldi ja alustada otsast. Mehega pole eriti probleeme, aga see eks ajab tõesliselt eluisu ära vahest. Oskab keegi nõu anda mida teha? Endal on mõtted otsas juba.
Olukord, mida kirjeldate, tundub tõesti olevat väga keerukas. Alustuseks ütlen, et kohtutee võib anda küll ühese lahenduse, kuid kuidas see kõigi asjaosaliste ja neid on teie suures peres palju arusaamaga õiglusest sobib, on iseasi. Kohus võib teha otsuse, kuid kohus ei saa suhteid sisuliselt reguleerida. Seda saavad teha ainult asjaosalised üheskoos: üksteisega rääkides, üksteist kuulates, üksteise seisukohti mõistes.
Täiskasvanute asi on seista selle eest, et lapsed oleksid kaitstud. On esimene reegel, et lapsed ei tohi kannatada. See, millest kirjutate, kõlabki minu jaoks nii, et lapsed juba ongi kannatada saanud. Lastest ei tohi teha manipulatsiooni ohvreid, aga kui nad käituvad teie kirjeldatud viisil, siis nad juba on seda.
Pere on nagu üks suur hammasrataste süsteem, kus iga liigutus mõjutab teisi ja kus vaid üks natuke logisev kruvi võib paigast ajada kogu masinavärgi. Kui tegu on kahe erineva perega, kes siiski tihedalt seotud, on süsteemi toimimismehhanism veelgi komplitseeritum.
Kindlasti on abi selgemast piiritõmbamisest. Alustada võiks kolme täiskasvanu rahulikest läbirääkimistest, kus kõigil on võrdne sõnaõigus. Igaüks peaks saama välja öelda, mida ta vajab, mida kardab, tunneb, eeldab. Hoiduma peaks süüdistustest ja hinnangutest, rääkima praegusest olukorrast, mitte minevikus toimunust kõigi eelmiste ja üle-eelmiste pattude väljatoomine viib reeglina lahendusest kaugemale.
Selged kokkulepped on esimene eeldus, et suhted normaliseeruksid. Millise summaga kuus/nädalas laste isa oma eksabikaasat toetab? Mitmel päeval nädalas on lapsed ema, millal teie juures? Millised kodused reeglid-põhimõtted kehtivad ema juures, millised teie kodus? Millised on tekkida võivad eriolukorrad ja kuidas lahendada neid?
Seesugused võiksid olla esimesed asjad, milles kokku leppida. Kokkulepped võiks lausa paberile kirja panna ja alguses need ka iga nädal üle vaadata. Mis toimis? Mis mitte? Kui kokkulepetest ei peeta kinni, tuleb üheskoos uuesti maha istuda, uuesti rääkida, uuesti kuulata ja vajadusel kokkuleppeid muuta.
Kirjas pole toodud laste vanuseid, kuid kuna lapsed on pere võrdväärsed liikmed ja nende vajadused peavad olema esiplaanil, tuleks kindlasti tähelepanelikult ära kuulata ka laste arvamused-mõtted. Suuremad lapsed võivad vabalt olla ka läbirääkimiste juures.
Püüdke lahenduseni jõuda vajaduste kaudu. Lahendused, mis on peale surutud vajadustest mööda vaadates, lihtsalt ei toimi. Näiteks kirjutate, et eksnaine nõuab raha. Raha on ainult vahend. Küsimus on, mida ta tegelikult vajab. Oma vajadused on ses olukorras igaühel: lastel, teil, teie mehel... Ühiste vajaduste leidmise kaudu on võimalik jõuda lahendusteni, mis kõiki rahuldavad.
See võib tunduda keerukas, kuid proovida tasub. Kui endal jõudu-oskusi väheks jääb, võib alati pöörduda perenõustaja poole.
