Oleme mehega 7 aastat paar olnud. Laps on paariaastane ja üldiselt on meie suhted head olnud.
Mingist hetkest hakkasin aga äkki märkama asju, mis mind ajaga aina rohkem häirima on hakanud. Olen püüdnud neil teemadel mehega rääkida (väga delikaatselt, leebelt, mitte rünnates ega näägutades), kuid mees läheb selle peale endast välja. Karjub minu peale, sõimab mind koledate nimedega ja käsib aju kasutada jmt. Õhtuti joob õlut. Mõnikord pudeli, mõnikord rohkem. Enam, kui pool aastat on juba probleemiks, et ta õlletab end teleka ette magama ja mina elan üksi magamistoas. Temal sinna eriti asja pole. Voodis ei toimu ammu juba midagi. Laps on tõeline issi-hull. Issi peab iga asjaga aitama ja juures olema, aga samas näitab mees lapsele mõnikord tõeliselt halba eeskuju - on äkiline, riidleb täiesti mõttetute asjade pärast ja loperdab keelamise-lubamise vahel. Ilmselt ei tea ta isegi, kuidas täpselt lapsega käituda. Olen püüdnud teda suunata, kuid see toimib vaid korraks. Isana tegelikult ei ole tal häda ja kui ta on minuga halvasti käitunud, siis tavaliselt on järgmisel-ülejärgmisel päeval supermees. Kallistab, võtab kaissu, ütleb, et armastab mind. Meie elu on tõeline emotsionaalne ameerika raudtee, mis kurnab mu täiesti ära. Ta ei tule minuga kunagi kuhugi välja, ütleb, et mine sõpradega. Samas, kui ma lähen, siis on pärast mossis ja tige. Ma ei oska enam kuidagi temaga suhelda, tunnen, et mu tunded on ära kuivanud ja isegi nö headel päevadel olen täiesti tuim tema vastu, ehkki püüan olla hea ja meeldiv, et ta end kodus siiski hästi tunneks. Ma ei ole mingi fantastiline naine, kuid sõbrannad-sugulased, kes mind kõrvalt näevad kinnitavad, et olen kindlasti väga hea naine ja ema. Näen hea välja, olen tark ja käin tööl. Lisaks sätin kõiklapsega seotud asjad ja pean meeles kõiki sünnipäevi. Korraldan kodused sünnipäevad ja pean maja korras. Õmblen kardinad ja viin prügi välja. Aga tema pole kunagi rahul. Olen täielik hingeline vare - lahutada ei taha, nii jätkata ka ei saa. Last isast ilma jätta ei taha, aga mehele lähedale ei pääse ,et asju arutada.
Saan aru, et ühel hetkel märkasite asju, mis teid on häirinud ning tegutseja inimesena olete püüdnud häirivate asjadega toime tulla: mehega rääkinud, koduseid asju korraldanud, püüdnud olla meeldiv ja hea.
Teie kirjast jääb minu jaoks ebaselgeks, mis on need asjad, mis teid häirisid ja mis nimelt on tagajärjed, ehk siis aja möödudes lisandunud. Näiteks õhtuti õlle joomine ning seksuaalelu vähenemine kas see oli enne või nüüd hiljem lisandunud. Mainin seda, sest ütlete, et olete mehega rääkinud. Kui need olid enne, ehk algsed põhjused, siis võib täiesti olla, et naine räägib enda arvates delikaatselt, kuid mees tajub rääkimist etteheitena, süüdistamisena, mehelikkuse alandamisena. Seda eriti seksuaalsuse teema puhul. Näiteks olen oma praktikas kohanud seda, et naine räägib enda arvates väga leebelt (nt kallikene, sa ei armatse minuga enam), kuid mees tajub seda mõnitamisena (mees: ta räägib ju nagu lapsega, kallikene ütleb ja emalik hääl!) ning süüdistamisena. Teile vastanu on osutanud suhtlemise tähtsusele ning probleemidest rääkimisel on väga oluline kasutada mina-keelt. Rääkida sellest, mida mina näen, tunnen, kuidas mingi käitumine minule mõjub. Ehk siis sõnum ei ole see, et mees sul on probleeme õlle joomisega, jood liiga palju, vaid minul on mure kui sa jood õhtuti õlut ja jääd teleka ette magama, siis teeb see mind kurvaks.
Teie postituses kirjeldatud mehe käitumised on midagi, mis võivad, kuid ei pruugi, osutada mehe võimalikule kurvameelsusele, masendusele või depressioonile (suurenenud alkoholi tarbimine, suhtes distantsi hoidmine, emotsionaalsuse kõikumine, seksuaalsuse vähenemine). Kuid seda ei saa öelda enne kui psühholoog, psühhoterapeut või psühhiaater teie mehega kohtub, saab temaga rääkida. Mida saate ise teha? Igal juhul ei ole kasu sellest kui ütlete talle, et oled depressiivne ja mine arstile. Ehk aitab see kui kasutate mina-keelt ja peegeldavat kuulamist ning püüate temaga oma praegusest elust rääkida. Mina-keele ja peegeldamise kohta saate lugeda Th. Gordoni raamatutest ja on ka teisi suhtlemise raamatuid, milledes sellest kirjutatakse. Miks teie mehe käitumine on muutunud, mida ta mõtleb ja tunneb, seda oskab teile öelda ikka mees ise, meie teiega saame ainult oletada. Kuid probleemide lahendamiseks on vajalik teada, mis on probleemide põhjuseks.
Teile vastanu juhib tähelepanu sellele, et olete ise väga tubli. Lisaks ütlete, et olete hea välimusega ja tark. Tean juhtumeid, kus kooselu algusaastail mees püüab oma väärtuslikule-kallile naisele kõike pakkuda, kuid aastate jooksul märkab, et see ei õnnestu ning võivad jõuda ka arusaamisele, et naine on neist edukam-tublim. See on midagi, mis võib mehes tõesti tekitada tunde, et ta on saamatu, väärtusetu ja naine ei vaja teda. Kui nii on, siis on kasu mehele tähelepanu pööramisest ja ka sellest, kui ise kõike ära ei tee, mis sest et saaks ju hakkama küll ja asi ehk kiiremini tehtudki.
Te ei ole kirjutanud, mis ajal esimesi häirivaid asju märkasite. On ka peresid, kus paarisuhe on märgatavalt jahenenud, mees muutunud kurvameelseks siis kui perre on tulnud laps. Enamasti on enne lapse sündi suur osa naine tähelepanust läinud mehele, kuid peale sündi on naise tähelepanu keskpunktiks laps. Väga tragid naised võtavad kogu lapse eest hoolitsemise tihtipeale ainult enda kohustuseks ja ise aru saamatagi tõrjuvad meest (nt kui laps nutab, lähevad ise alati vaatama; lähevad alati ainult ise imikuga arstile jmt) ning nii võib juhtuda, et mees tunnebki ennast kodus/peres üleliigsena.
Kirjutate ka, et teie enda tunded mehe vastu on jahtunud. Saan aru, et olete kaalunus ka lahku minekut, kuid lapse pärast seda ei teeks. Nõustun paljude oma kolleegidega üle maailma, kes on arvamusel, et ainult lapse pärast ei ole hea paarisuhet koos hoida. Vanemate rahulolematus ju kasvab, vanemad tunnevad ennast halvasti ja lapsed saavad sellest väga hästi aru ning võivad seda enda süüks pidada ja nii on ühel hetkel neil endil madal enesehinnang või depressioon. Soovitan teil mõelda, mida teie tahate enda ja mehe vaheliselt suhtelt. Kas tunded on päris kustunud? Või on nii, et keerulised ajad ning teiepoolne üksinda asjade parandamine on kestnud sedavõrd kaua, et tunded on lihtsalt jahtunud? Sest kui inimene on õnnetu, kui tal ei ole energiat, siis ei ole ka sooje lähedasi tundeid. Ja kui siis olukord hakkab paremaks muutuma, siis taastuvad ka tunded ning läheduse tunne.
Soovin teile jõudu ja kui vaja, siis konsulteerige kindlasti ka mõne psühhoterapeudi või psühholoogilise nõustajaga.
