Tere, mul on suur mure. ma ei saa aru, mis mul viga on?
mees käib tööl ja mina olen väikese lapsega kodus. aga probleem oli juba siis kui meil veel last polnud. nimelt ei taha ma, et mees kuskile läheb, kas sõpradega välja, sõpradega sauna või kuskile kolmandasse kohta. ma ei viitsi koguaeg kaasa ka minna. oeh, ei oska seda kohe seletada. no ma olen nii kinni temas, ei taha üksi kuskile jääda, siis on kohe nutt kurgus ja stress peal, et mida kõike ta teeb seal külapeal jne. Ka ei suuda ma üksinda(ilma meheta) magama jääda. seepeale, kui ma talle öösel helistan, et tule koju, lähme me nii jubedalt tülli ja algatajaks olen muidugi mina,kes käseb koju tulla.. kuid ma ei taha nii närvitseda. kas ma peaksin psühhiaatri juurde minema või psühholoogi vastuvõtule? hakkan vist päris ära keerama.
Tere,
nagu aru saan, siis olete justkui kits kahe heinakuhja vahel. Mehega koos välja minna te eriti ei taha, ei viitsi. Samas, kui te ei lähe, siis tunnete ennast väga halvasti, muretsete, kahtlustate ja nii võite jõuda selleni, et enda seisundi parandamiseks helistate mehele ja käsite tal koju tulla. Kuid see teeb asja veel hullemaks. Seega, teil ei ole hea kui kaasa lähete ja ei ole ka kasu sellest kui olete kodus. On hea lugeda, et olete endaga toimuvat juba analüüsinud ja jõudnud probleemi põhjusele lähemale. Sest olen oma praktikas tihtipeale näinud, et naised (ka mehed) on väga armukadeda mõtlemata sellele, miks nad ühel või teisel viisil käituvad ja mida nad tegelikult tunnevad-kardavad.
Teie kirjas sisalduv info osutab minu arvates sellele, et mingil põhjusel te ei usalda oma meest ja/või olete sõltuvuses tema lähedal olemisest. Millised võivad olla selle põhjused? Siin võib olla kasu enda ja oma elu üle mõtlemisest, arutlemisest. Näiteks on naisi, kes piiravad mehe üksinda väljas käimist ja on selle pärast väga suures ärevuses seetõttu, et mees on neid kunagi petnud, truudust murdnud või purjus peaga teinud midagi, mis on olnud pere/suhte jaoks väga raske (nt kakelnud, teinud avarii). Oluline on teada, et see mees ei pruugi olla mees, kellega ollakse praegu koos. See võib olla ka keegi, kes mõnes varasemas suhtes niimoodi käitus ja nüüd võib olla raske usaldust taastada ükskõik millise mehe puhul. Siinkohal võib olla kasu sellest kui proovitakse lahendada vana juhtumit, tegeleda selle tekitatud tunnete ja mõtetega. Ning ka mõelda, kas on midagi, mille pärast ma ei või praegu oma meest usaldada. Samavõrd sageli võib põhjuseks olla hoopis see, et naise enesehinnang on väga madal ja see toidab hirmu, et mees murrab truudust ja/või jätab naise maha. Siis on esiplaanil just need muremõtted, mis seostuvad teiste naistega. Kui enesehinnang tõuseb ja/või veendumus, et olen mehele kallis sellisena nagu olen, muutub ajapikku ka enesetunne paremaks ja väljas käimisi suudetakse võtta rahulikult. Mõlema versiooni puhul (varasem kogemus, madal enesehinnang) on väga vähe kasu sellest kui tegeleda mehega piirata väljas käimist, telefoni teel teda kontrollida jmt. Pigem on kasu sellest kui tegeletakse kas valusa kogemusega või enesehinnanguga. Lisaks on hea endas toimuvast rääkida ka mehele, kuid seda siis kui kõik on rahulik ja pigem teavitavas võtmes (nt minuga on nii, et ; olen aru saanud, et kui oled ära, siis minuga juhtub nii, et ma .).
Lisaks enese peale mõtlemisest võib palju abi olla sellest, kui proovite muuta enda käitumist ja mõtlemist. Siin (ja ka põhjuste üle arutlemisel) võib abi olla sellest kui käite kasvõi mõne korra psühhoteraapias. Näiteks kui mees läheb välja ja tulevad teie muremõtted, siis seda märgates proovida neid peatada (võtate ja mõtlete muule, leiate mõne muu tegevuse). Kui on tungiv tahtmine mehele helistada, siis lükake seda edasi. Hirmudega on sageli nii, et kui oma turvalisuskäitumist ei kasuta (helistan mehele ja kutsun koju) ja oodatud halb asi jääb olemata, siis hakkab ka hirm tasapisi vähenema. Tõsi, kõike seda teha võib olla päris keeruline ja nii võibki terapeudi toetusest palju abi olla.
Kirjutate ka, et ei taha üksi kuskile jääda, siis on kohe nutt kurgus. Kui seda esineb ka muudel puhkudel kui mehe õhtused väljas käimised (nt mees läheb tööle/lapsega jalutama ja teie jääte üksi), siis tasuks mõelda selle peale, et võib olla on teil ärevushäire. Sellistel puhkudel võib olla nii, et ühel hetkel inimene ei julge üldse üksinda jääda. Tahab, et keegi on kogu aeg temaga koos, sest nii on turvalisem olla.
Olete saanud ühe pika vastuse foorumi lugejalt, kes on kirjutanud palju sarnast, mida isegi teile kirja panin. Kuid on mõned asjad, millele tahan eraldi tähelepanu osutada. Kirjutaja paistab olema arusaamisel, et teie mees ei ole isaduseks valmis. Seda põhjusel, et ta soovib teistega midagi teha, soovib mingil ajal perest eraldi olla. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Esiteks, kui kaks inimest hakkavad koos elama, siis on ikka palju asju, milles ollakse erinevad. Sageli on selleks ka vajadus teistega suhelda ehk sotsiaalsus. On võimalik, et teie mees ongi selline, kes vajab nt kasvõi oma isiksuseomaduste tõttu rohkem kontakte teistega kui teie. Kuid see ei tähenda, et ta teid ei armasta või ei hooli oma perest. Teiseks, nooremas eas on inimeste sotsiaalne aktiivsus tihtipeale suurem kui nt keskeas. 20-ndate eluaastate alguses on see meestel tihtipeale just tipus ja siis 30-ndates hakkab vähenema. Kolmandaks, mehed ja naised on erinevad. Naistega võrreldes vajavadki mehed rohkem oma sõprade seltskonda, kodu seinte vahelt väljas käimist, perest omaette olemist. Ükskõik mis vanuses. Ka see ei näita, et mees ei hooli perest või ei armasta naist. Pigem on see justkui viis oma energia taaslaadimiseks. Ja kui naine sellist erinevust ei mõista ning hakkab meest piirama tegude või sõnadega, siis hakkab mees hoopis sagedamini väljas käima ning jääb kauemaks. Mida rahulikumalt naine asja võtab, seda harvem mees niimoodi ära käib. Vahest on teil kasu ka sellest kui otsite endale sõpradelt või raamatukogust kirjandust. Näiteks on minu arvates head raamatud selle kohta kirjutanud John Gray, nt Mehed on Marsilt, naised Veenuselt (kui mul pealkirja täpne sõnastus õigesti meeles on).
Jõudu teile hirmu ja muremõtetega toimetulemisel ning kui see läheb raskelt, siis soovitan kindlasti psühhoteraapiasse pöörduda, et nõu ja toetust saada.
