Aasta tagasi alustasin kooselu mehega, kellega oli meil muinasjutuline armastus. Ideaalne klapp, ühine maailmapilt, samad huvid jne. Tema oli üksik, 40 aastane ja lastetu. Mina lahus elav kahe lapsega. Ta võlus mu lapsed samavõrd kui mind. Nad lausa rippusid tal küljes ja tahtsid, et ta hakkaks neile teiseks isaks (lastel on oma bioloogilise isaga tihedad head suhted.) Mees kutsus pool aastat kestnud suhtlemise järgselt meid enda koju elama, pani laste nähes mulle sõrme teemandiga sõrmuse ja lubas,et varsti tulevad pulmad ja väike beebi.
Algus oli ilusaimaist ilusaim.
Koos elades hakkasid veidrad asjad juhtuma. Lapsed ei tohtinud enam isaga suhelda, sest neil oli ju nüüd uus pere. Mina ei tohtinud sõbrannadega kokku saada (naistejutu ja teeõhtud korra kuus) sest see pole normaalne, kui naised saavad kokku ilma meesteta. Nagunii ainult kirutakse seal mehi. Ma ei tohtinud enam areoobikas käia korra nädalas, sest normaalne ema ei jäta lapsi ripakile ja kodu laokile.
Ma ei tohtinud hommikuti lastega tegeleda, sest lapsed on piisavalt suured (6a ja 8a ) et ise riidesse saada ja süüa hommikul võtta. Aga temale pidin särgi ja lipsu aitama valida, juukseid kammima (ta ju ise ei näe, kas tagant on korralikult) ja hommikused võileivad tegema, sest normaalses peres tehakse nii. Kui ma talle kohvi kannust välja valamata jätsin või unustasin suhkru panna või oli võileib tegemata sai ta vihaseks sõimas mind hoolimatuks ja demonstratiivset ülbust evivaks naiseks ja läks söömata tööle. jne jne
Ta rääkis, et mu eelmine suhe läks ilmseölgelt seepärast lörri, et ma olen dominantne ja egoistliku loomuga ja teisi mitte arvestav ja tõi hulgaliselt asjakohaseid näiteid. Tundus, et tal oli õigus. Püüdsin kõige uute kohustustega toime tulla, olla aina parem, hoolsam, täpsem... Tundus, et kui ma väga pingutan, on suhted paremad.
Siis kutsus ta mind oma firmasse tööle. Mul oli väga kahju õpitud erialalt lahkuda, seal hinnati mind kõrgelt, kollektiiv oli super. Mees hakkas mind veenma: tal on vaja, et tema ümber on usaldusväärsed inimesed, küll ma õpin, see pole keeruline selgeks saada, lõpuks oleme ju üks pere ja peame tegema nende asjadega, mis perele olulised on. Tema firma annab meile sissetuleku ja ma pean panustama sellesse, kui tahan olla pere täisväärtuslik liige. Lõpuks käis ta välja trumbi: kui ma teda armastan, siis ma tulen tema firmasse tööle ja lõpetan oma ametil istumise. See pole minu vääriline töökoht. Andsin alla- ma ju armastan teda ja tahan seda talle tõestada.
Firmas tulid rasked ajad seoses majanduslangusega. Tulemuseks olid hommikust õhtuni kestvad etteheited, et ma teen halba tööd, saboteerin, olen lohakas, loll, oskamatu, ei pühendu, ei ole meeskonna liige jne.
Järgmisena avastasin, et ta on palunud firma sekretäril minu tegemistel silma peal hoida ja igast minu käigust ette kanda.
Kodune õhkkond on läinud kohutavaks, ta vihastub iga asja peale sõimab, süüdistab kõiki ja kõike kuni selliste repliikideni: sa oled nii nõmedast külast pärit, selle pärast sa nii ebanormaalne oledki! Sul on nii loll nimi, et sa ei saagi klientidele usaldusväärsena mõjuda...jne
Kui ma kraadimise järgselt 37ja mõni pügal peale palavikus last kooli saata ei taha järgneb sõim, et olen koolihariduse suhtes hoolimatu rongaema, kes oma lapsi lolliks tahab teha, lapsed peavad koolis käima, üldse on lapsed simulandid, nii väikse palaviku ja köha-nohu pärast ei jäeta ühtegi last ju koju! Mul endal pole haridust ollagi ( see rakenduslik kõrgharidus pole ju mingi tõsiselt võetav haridus) ja nüüd tahan laste tulevikku ära rikkuda.
Laste armastus ja hoolivus mehe suhtes on asendunud hirmuga ja koolivaheajal vanema juures olles palusid nad vanaemalt luba sinna elama jääda...
Ilmselt on see suhe päästmatult hukas.
Nüüd tahaks päästa veel enda ja laste suhet.
Või olen tõepoolest kanaema, kes hoolib ainult lastest, mitte kooselust ja perest ja tulevikust parima mehega, kes mul olla võiks??
Näib uskumatu nii lugejana kui ka ilmselt Teile endale, et nii ilusasti alanud loost on saanud vaatamata Teie pingutustele lõputu etteheidete jada. Samas on kirjeldus väga kõnekas, et võtta olukorda tõsiselt ja näha kõike laiemalt, kui omavaheline arusaamatus.
Kui nüüd püüda kokku võtta, mis on toimunud, siis olete pidevate ettekirjutuste, kontrolli, piirangute ja süüdistuste küüsis, pidanud alluma Teile dikteeritud otsustele, vaatamata sellele, kas töökohavahetus, hobidest ja sõprade suhtlemise loobumised on olnud Teie huvides ja Teie jaoks sobivad või mitte. Viimane aeg on küsida endalt, mis toimub, kaua kavatsete nii jätkata ja mille nimel? Kas soovite jätkate enda mahasurumist ja partnerile jäägitut allumist või võtate midagi ette, et iseendaks jääda ja piire seada.
Hea, rahulolupakkuv, teineteisega arvestav ja hooliv suhe ei tähenda ühepoolset otsustamist, mida teine peab tegema, millest loobuma ja milline olema. Partnerlus eeldab vastastikust, teineteise aktsepteerimist sellisena nagu nad on, murede ja probleemide avatut käsitlemist, teineteise ärakuulamist, isikupära, huvide arvestamist ja toetamist. Kirja põhjal ei selgu midagi, mis viitaks kahe väljakujunenud, eristunud isiksuse vastastikusele ja rahulolu pakkuvale suhtele, kahepoolsele hoolivusele ja tõelisele armastusele.
Kokkuvõtvalt võib oletada, et olete mehe jaoks tema enda täiendus ja Teilt nõutakse tingimusteta nõuetele vastamist.
Viimane häiresignaal, et nii edasi ei saa, on ilmselt laste hirm mehe ees ning oht Teie enda suhtele lastega.
Küsite, kas olete kanaema? Kas peaks pühenduma laste eest hoolitemise arvelt "parimale mehele"? Siinkohal meenub ütlus - asendamatu olete vaid oma lastele.
Nii kaunis ja hea kui Teile ka alguses suhted mehega ei tundunud, on oluline teadvustada, mis on praegu. Teie ise olete ainuke, kes saab hinnata rahulolu ja võtta vastutust muutuste ees. Kas see, mis on, on parim Teie jaoks? Kellelgi ole õigust mõista kohut, kas Teie tunded on õiged või valed ega piirata Teie valikuid, seada tingimusi ega nõuda tõestusi.
Kui vajate suuremat selgust ja tuge, siis kindlasti pöörduge psühholoogi poole. Julgustan Teid otsustavalt midagi ette võtma!
