Ma enam ei oska edasi. Suhe mehega ei lähe kuidagi. Meil on ajalugu seljataga ja nüüd uuesti alustades mõtlesin, et hakkab minema.
Olime elukaaslased 4 aastat, elasin tema pinnal. Mehel tekkis teine naine, tülitsesin mehega peaaegu aasta selle teise teemal. Ta ei suutnud kõrvalsuhet lõpetada, elasin tõelise põrgu üle, lõpuks kolisin välja. Lahkuminek oli tüliderohke.
Selle aasta algul kutsus mees mu enda poole tagasi, et ta ikka armastab mind ja tahab minuga koos olla. Läksin tagasi, püüdsin andestada ja eluga edasi minna. Aga ei tule välja. Mehele tulevad õhtu jooksul pikad kõned, nende pidamiseks jookseb ta teise tuppa - ei usalda mind, loen mina sellest välja. Töökõned need pole. Mehe elamises on teise naise asjad, mille kohta saan ebamääraseid vastuseid. Avastasin ühel päeval, et mees on selle teise juures käinud ja ka ööbinud seal. Tema seletuste järgi oli tal sinna kanti asja ja teine naine oli tahtnud, et mees tema poole tuleks. Mees ütlebki mulle täiesti enesestmõistetavalt, kui küsin, et miks sa sinna läksid - aga ta tahtis! Ta on õnnetu inimene, tal pole kedagi, kes teda aitaks - nii räägib mees mulle teise kohta.
Täiesti ahastus tuleb peale, praegu tuleb nii välja, et kui teine naine võtab nõuks midagi tahta, siis mees läheb. Et pole tal see kõrvalsuhe midagi lõpetatud. Ma ei teagi, kuidas reaalselt selliste lõpetamistega on, kas mehed suhtlevad alati oma endiste armukestega sõpradena edasi, sest ma saan aru, et neil oli alguses tugev ühisosa ja seda polegi nii lihtne kustutada? Aga mulle teeb see haiget ja muudab ebakindlaks.
Pealegi kuulen mehe kõnelustest juba fraase, et ega me vist ei saa jah koos olla, sul on see viha teise vastu nii kõvasti sees, ei tule midagi välja jah. Täiesti lootusetu tunne tuleb peale, et inimene vassib ja varjab ja etteheidete osaliseks saan ikka mina.
Ma ei saa lihtsalt oma mehest aru, tundub, et ta pole juhtunust midagi õppinud ja kavatseb samamoodi jätkata.
Kirja lõpust alustades ehk peaksite küsimusi esitama mitte vaid elukaaslasele, vaid ka iseendale. Eelkõige iseendale. Mida olete ise õppinud sellest suhtest, mida kirjeldate? Üks kunagise lahkumineku põhjuseid näib olevat usaldamatus. Alustasite uuesti ja taas on samad probleemid üleval. Soovi korral võite võtta seda ka nii, et elu andis teile teise võimaluse. Kasutage siis seda, õppige sellest.
Üheski suhtes pole nii, et kui asjad lähevad viltu, on üks pool süüdi ja tema peabki end siis parandama. Iga suhe koosneb vähemalt kahest osapoolest. Kujutlege meest ja naist tantsimas see on kahe inimese koostöö.
Kooselu ongi keeruline. Sedavõrd on väga oluline, et kummalgi oleks selgus vähemalt peamistest küsimustes. Miks me oleme koos? Milline on meie kooselu perspektiiv? Millised on meie kooselu reeglid? Mis meid üldse koos hoiab? Need on asjad, millest tuleb rääkida. Seni kuni vastused neile, paari kooseksisteerimiseks väga vajalikele küsimustele on läbi rääkimata, on suhe aina ohus.
Just lähisuhtes olles peetakse end tihti mõtetelugejaks. Kumbki eeldab, et ju teine sama arvab, mis mina aga tegelikult arvab ta hoopis midagi muud... Kumbki eeldab, et minu arusaam on ainuke võimalik arusaam. Tegelikult on tõlgendusvõimalusi alati palju ja ongi tüli majas.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta. Usaldust ja tasakaalu aitavad luua selge sõnumiga tegevused ja otsene rääkimine: kui kumbki ütleb välja, mis ta mõtleb, mida ta eeldab, mida ta tunneb, mida vajab jne, jääb palju vähem ruumi möödarääkimistele ja vääritimõistmistele.
Ükski paar ei ole kõiges sajaprotsendiliselt ühel meelel. Teineteise mõistmine on siiski äärmiselt oluline, ja see saabki tekkida just teineteise tähelepaneliku ja aktsepteeriva kuulamise kaudu. Alati kui suhetes tundub midagi viltu olevat, tuleb oma tunnetest, mõtetest, hirmudest ja ootustest rääkida. Ja mitte vaid rääkida, vaid ka kuulata teise seisukohti, põhjendusi, vaatenurki.
Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega, ja seda on paaril endal keerukas märgata. Te ei kirjuta küll otseselt abikaasa truudusetusest, kuid õhus tundub see teema olevat.
Truudusetus võib olla signaal liialt keerukast paarisuhtest, kus kolmandal on maandaja ülesanne, aga see võib olla seotud ka näiteks hirmuga liialt sügava ja siduva partnerluse ees põhisuhte kõrvale teist luues jäävad mõlemad paratamatult pealiskaudsemaks. Kõrvalsuhe võib tekkida ka juhul, kui põhilisest lähedussuhtest ei saada seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et tegelda põhisuhtega, otsitakse lahendusi ja maandust mujalt.
Kokkuvõtvalt: mõelge järele, mida ootate sellelt suhtelt ja elult üldse te ise. Seejärel võiksite samu teemasid koos mehega arutada.
