ma püüan sellega võidelda igapäev, sest kellegi vihkamine kahjustab ju vaid mind ennast eelkõige, aga ma ei saa sellest üle. ma ei saa üle tundest, et ma vihkan oma eks meest ja seda naist, kelle mees meie suhtesse kolmandaks tõi. ma jätsin selle suhte ja arvasin, sundisin ennast edasi minema. aga ma ei suuda. see teine naine räägib ka peale 2 aastat minust, nuhib mu järel jne ja tuletab ennast sellega ikka mulle meelde. kuigi justnagu tema peaks ju rahul olema, sest tema sai mehe omale. vahest ma tunnen, et ma tahaks surnud olla, et mitte tunda seda valu, mis üle ei lähe kuidagi vaid tekitab uusi tundeid ja mitte häid.elu on nii ebaõiglane ja ma ei saa vastus, et miks mina selle kõik olen ära teeninud
Uus algus peale lahkuminekut võib olla üks raskemaid asju, millega inimesel tuleb oma elus silmitsi seista. Sellest valust paranemine on protsess, mis mõnel inimesel võib kesta paar kuud, teisel isegi aasta või aastaid. See oleneb suures osas sellest, millised on meie varasemad kogemused, kuidas meiega juhtunut tõlgendame ja kuidas ise ennast ravime ja raviprotsessil toimuda laseme. Igal juhul eeldab nö paranemine ja uue eluga edasi minemine, nii nagu poleks midagi hullu olnud, et esmalt peab raviprotsess lõpuni minema. Teie postitusest aga jääb minule arusaam, et läksite mehega lahku ning teil oli arusaam, et elu läheb kohe edasi. Kuid enamasti siis ongi nö vahe-faas, periood kus tuleb kogeda oma valusaid tundeid ja nende ning oma mõtetega tegeleda kas ise, mõne lähedase inimese või terapeudi-nõustaja toetusel.
Kaotatud armastuse puhul on välja toodud, et nö täielikuks tervenemiseks on vajalik nelja tunde läbi elamine. Need on viha, kurbus, hirm ja kahetsus. Viha ja kurbust tundes on inimene tõenäoliselt endiselt vanasse partnerisse või olnud suhtesse kiindunud. Ükskõik millisesse nendesse nelja tundesse pikalt jäämine on tegelikult takistuseks inimese tervenemisele ja see tunne hakkab ravimise asemel inimesele liiga tegema. Teie postituses on valdavaks emotsiooniks viha. See on tunne, mis aitab emotsionaalsel tasandil ja ka mõistuse tasandil mõista seda, mis on toimunud. See on ka märk sellest, et me ei saa seda, mida väga tahame ja vajame. Sellisel perioodil on kasulik mõelda, millised minu vajadused on rahuldamata ja milliseid tundeid mul veel on? Sest viha on sageli tunne, mida endale lubatakse-tunnistatakse, kuid selle taga on tihtipeale veel muud tunded ja uskumused. Näiteks kurbus selle pärast, et mind hüljati? Kurbus, sest mees pidas kedagi teist minust paremaks? Veendumus, et kuna mees asendas mu teisega, olen ma mõttetu, inetu? Leides, mis tunded-mõtted on veel viha taga, tuleks tegeleda otseselt nendega, sest nii on võimalik vabaneda ka vihast endast. Viha tunde puhul on ka kasulik selle adekvaatne välja elamine. See tähendab oma tunnete jagamist kellegagi -rääkida, mida tunnete ja miks; kirjutada viha objektile kõigest sellest, mida tema vastu tunnete ja miks ning siis ühel hetkel see kiri hävitada; minna välja, nt mere äärde ja omaette olles karjudagi kogu oma viha endast välja. Kõige tõhusam on teha mõlemat: viha analüüsida ja tunnet välja elada.
Lahkuminekud (eriti kui sellega kaasneb teadmine, et kaaslane tõi suhtesse kolmanda) võivad inimeste jaoks olla psühholoogilised kriisid. Kriisi puhul on täheldatud erinevaid kriisi staadiumeid, mida inimene läbi. Selleks on nt shoki faas, kus inimene justkui eitab toimunut (see pole võimalik, seda ei juhtunud ju minuga!). Sellele järgnevad erinevad tunded. Ühes faasis tuntakse kurbust, millele järgneb viha tundmine. Ennekõike on see suunatud toimunu põhjustaja vastu ja tunne võib üldistuda kogu elu või saatuse vastu kui viha ei leia lahendust ehk kui sellega ei tegeleta. Ka sellise viha käsitlemise lähenemise puhul on ühelt poolt kasu viha analüüsimisest ja väljaelamisest, nagu eelpool kirjeldasin.
Rasked olukorrad panevad meid seisu, kus meil tuleb võtta erinevaid rolle. Näiteks tegutseja roll või siis ohvri roll. Viimases rollis inimene tajub, et kõik toimunu ei olenenud kuidagi temast, selles on süüdi keegi teine ja/või elu kui selline. Taolisel puhul tunneb inimene suurt viha süüdlase vastu ja tunneb ennast jõuetuna-abituna kõige edasise osas. Nii on väga raske oma elu uuesti alustada kui on tunne, et ise ei saa midagi teha. Siin on vajalik mõistmine, et suhete puhul ei ole süüdi ainult üks osapool ja analüüsida, miks on suhe nii või naa läinud. Soovitan teil siinkohal lugeda meie foorumist nt vastust postitusele mees armastab teist naist. Mõistmine, et ka mina ise olen midagi teinud ja saan nüüd ka ise midagi teha ning oma vajadusi ise rahuldada, aitab ka jõuetuse-lõksus olemise tundest ja seeläbi ka vihast vabaneda.
Viha viitab sedavõrd pika aja jooksul (2a) sageli sellele, et vana haav ei ole saanud paraneda. Üheks põhjuseks võib olla see, et inimene ei tegele oma viha tundega. Teiseks või kaasnevaks põhjuseks võib olla ka see, et haav ei saa paraneda, sest valus asi seda endiselt torgib. Teie kirjast saan aru, et teid vihastab see, et eksi uus naine nuhib teie järel, räägib teie kohta jmt. Mulle jääb arusaam, et mingil viisil puutuvad teie elud kuidagi kokku. Kas teie laste kaudu, eksi ja teie ühiste sõprade ja/või elate väikeses kohas, kus nö kõik tunnevad kõiki ja teavad kõigist kõike. Kahjuks ei ole mul lähemat infot ja ei oska täpsemalt arvamust avaldada, mida teha. Kuid sellises olukorras on ikka kõige mõistlikum viha põhjustajale mingil viisil teada anda, kuidas tema käitumine teid mõjutab. Kas räägite silmast silma või kirjutate talle. Ühtlasi tasuks enne mõelda selle üle, miks see mind vihastab ja ehk on võimalik seeläbi lahendus leida. On raske öelda, miks eksi uus naine niimoodi üldse käitub. See võib olla märk sellest, et mingil põhjusel tunneb ta ennast ebakindlalt, tajub teid ohuna.
Soovitan teil mõelda terapeudi või nõustajaga konsulteerimisele. Võite enda jaoks abi, teeotsa kätte saada juba mõne seansiga. Kasu võib ka olla kui lugeda eneseabi kirjandust ja seal toodud harjutused läbi teha. Näiteks soovitan teile John Gray raamatut Marss ja Veenus: uus algus.
