Olen proovinud oma murest mitmeid kordi mehega rääkida, aga ei oska sõnu seada. Ei saa õieti isegi aru, mis mu peas toimub. Ka mees saab aru, et midagi on lahti, aga ei oska samuti kuskilt otsast pihta hakata. Ja kui ta küsib, kas kõik on korras, siis ma vastan jah, sest kui ma ütleksin ei, siis ma ei oskaks seda seletada.
Olen kodune ema kahe alla 3a lapsega. Minu töö on on oma kodu ja pere eest hoolitseda. Olen aga juba pikemat aega täiesti põhjendamatult masenduses. Ei suuda isegi enda eest hoolitseda. Olen täiesti käest läinud. Ning see väike jaks, mis mus on, kulub laste ja kodu peale. On vahel päevi, kus tunnen, et asi hakkab edenema, suudan koos mehega normaalselt vestelda ning isegi naerda, kuid järgmisel raskel momendil jälle murdun. Kõige kummalisem ongi see, et justkui põhjust ei olegi. Lapsed on mul kullatükid ning mees aitab nende kasvatamisel kõvasti kaasa. Kui vaja, siis vaatab neid üksi, saaksin käia trennis, jalutamas, poes, midaiganes. Aga ometi ma ei tee seda.
Tahaksin väga ennast kokku võtta ja mehele oma mure ära rääkida, aga ausalt, ma ei oska. Olen proovinud, aga ei oska.
Inimelu on paljus määramatu ja see on kindlasti üks põhjus, miks tunneme end oma elus tihti ärevana või ka masendununa, isegi mõttetuna, kadununa, nagu te kirjutate. Eksistentsialistlik vaade postuleerib inimelu kolm tippsündmust, millest kahte sündi ja surma me mõjutada ei saa. Kolmandat on meil aga ka endal võimalik suunata ja see on kontakt: suhe teise inimesega, suhe maailmaga, suhe iseendaga. Neid me saame ise luua või mitte luua, katkestada, alal hoida, süvendada....
On julgem ja palju vähem ärev elada, kui tead, kellega koos sa elad. Teatav kindlus ses osas, mida neilt oodata või kui palju neid usaldada võib, annab turvatunde. Isegi siis, kui tead, mida karta. Ja öeldu ei kehti sugugi vaid elukaaslase, vaid eelkõige teie enda kohta. Kas kujutlete elu koos kellegagi, keda te ei tunne? Aga siiski on see juhtunud, sest kiri tekitab mõtte, et te elate koos tundmatuga ja see tundmatu olete te ise.
Millest alustada? Aga millest alustate, kui soovite kellegagi väga-väga tuttavaks saada? Pakun, et te vaatate teda tähelepanelikult. Kuulate teda ja mitte vaid sõnu. Püüate aru saada tema vajadustest, mõtetest, tunnetest, unistustest. Kõik see kehtib ka endaga kontakti otsides või taastades. On väga raske leida oma pidetuse ja masenduse põhjuseid, kui te oma sügavamad vajadused uurimata jätate.
Kontakt iseendaga annab kindlustunde maailmas olemisele, süvendab rahulolu ja vähendab ärevust. Kontakt on kohalolek: ma tajun selgesti ennast, oma piire, oma mõtteid, tundeid ja vajadusi, ning ma annan endale piisavalt täpselt aru ka sellest, mis toimub mind ümbritsevates inimestes ja ümbruskonnas.
Lapsepõlvest alates saame samm-sammult teadmisi sellest, kuidas maailm toimib ja kuidas sellega toime tulla. Kuidas toime tulla oma sisemaailmaga, on palju keerulisem küsimus ja selle kohta teavet napib. Psühholoogiliste probleemide olemasolu pole kindlasti nõrkuse ega halva saatuse märk. Kuid kuskil pole ka kirjas, et peaksime raskustega leppima ja neile alla andma. Abitusetunne tuleb teadmiste vähesusest, mitte võimetusest midagi muuta. Ja teadmisi on võimalik juurde saada, kui vaid on tahtmist.
Iseendasse süüvimine võib olla ka ebamugav, sest kõigega iseendas ei tahakski ehk kohtuda. See on midagi, mida on hea võrrelda tunnetega inimese sees oma tunnete allasurumine, vähendamine ja eitamine ei tee tundeid olematuks. See, mida me enda sees näeme, aga näha ei taha, ei tee seda olematuks. Oma sisemaailma ülesleidmine, mõistmine ja aktsepteerimine on esimesed sammud endaga tutvumise teel.
Andke endale kõigepealt aega iseenda uurimiseks ja tundmaõppimiseks. Püüdke ära tunda oma tõelisi vajadusi ja seiske siis selle eest, et olulisemad neist oleksid kaetud. Leidke keegi, kes teid kuulab ja aktsepteerib - mees, mõni sõbranna, nõustaja. Püüd probleeme, tundeid ja mõtteid sõnastada viib tihti suuremale selgusele iseendas.
