Kui mehel on teine, võib selle tegelikku ja tihti sügavale peidetud tähendust suhtele vaadelda mitmel suunal, alljärgnevalt kirjutan mõnest neist. Selge on see, et suhe, kus on keegi, kelle kohta saab öelda "mees armastab teist" on jõudnud kriisi ja sellega tuleb tegelda. Kas omal jõul või koos asjatundjaga, on igaühe enda otsustada.
Hädavajalik on anda teineteisele ruumi, rääkida, kuulata, mõista püüda. Miski ei ole maailmas olemas niisama. Ka keegi kolmas ei teki suhtesse põhjuseta, eesmärgita, vajaduseta.
Vahel on "teise" eesmärgiks kas saada suhtest välja või paradoksaalsel moel kasutada seda suhte muutmiseks. Viimasel juhul on see kui hädakell, et midagi on valesti, märguanne, et miski suhtes vajab parandamist. Seega võiks viimasel puhul ehk isegi öelda, et kõrvalsuhe peaks idee järgi töötama suhte heaks.
Lähedussuhted on keerukad ja lähedus võib olla seotud hirmuga kaotada oma identsus või isikupära, tekitada kartust liigse sulandumise ees. Kui ühel partneritest on seesugune hirm, võib ta suhte arenedes hakata tajuma selle ohtlikkust enda identiteedile, ning luua põhisuhte kõrvale mitmeid teisi. Nii jäävad kõik suhted paratamatult pealiskaudsemaks ning ohtlikku uppumist pole karta.
Kõrvalsuhe võib tekkida ka eesmärgiga põhitunnet kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et inimene tunneb, et ta ei saa oma põhilisest lähedussuhtest seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et tegelda põhisuhtega ja uurida enda vajadusi, otsib lahendusi ja maandust mujalt.
Tõsine motiiv teise tekkeks on enesekesksus: ma võin endale (kõike) lubada. Või kättemaks küll sa veel nutad mu käes... Motiiv võib olla ka arusaam armastusest kui millestki valutekitavast: ainult valu kaudu on võimalik tunde suurust teada saada ja kontrolli all hoida. Motiiviks võib olla ka mõni müüt näiteks et kõik meie suguvõsa mehed on juba põlvkondade viisi olnud kõvad elumehed, meie tublimatel meestel oli ikka mitu naist või naistel mitu meest.
Nn kahenaisepidamine võib olla ka õpitud käitumine mõnes kollektiivis või sõpruskonnas kõik teevad nii, nii on kombeks, sekssuhetest, kus truudus pole väärtus, saab omamoeline võimu atribuut.
Hull variant truudusetusest, mis valutegev kõigile osapooltele, on selle abil suhtest välja murda, hävitada see. Või sama vastasvariant ma ise ei julge oma suhtest välja astuda, aga kui keegi mind sel moel välja aitab, küll siis lõpuks saan.
Enne, kui paarisuhte osas tõsiseid (tihti pöördumatuid) otsuseid vastu, võiks mõelda: mis on meie suhet toitev allikas, mis on meie suhte põhiosa, meie ressurss, mis jääb järele ükskõik mis ka ei juhtuks. Sellest allikast saab alati ammutada, just halbadel aegadel, ja headel aegadel samamoodi.
Truudusetust peetakse enamasti üheks kõige raskemaks ja suurimaid kannatusi tekitavaks, suhet kõige enam lõhkuvaks asjaoluks paarisuhtes. Ent ükskõik mis elulist sündmust või fakti on alati mõistlik vaadelda kõikvõimalike vaatenurkade alt ja erinevates seostes. Must või valge, õige või vale see on kõige lihtsam lähenemine. Palju keerukam, aga ka enam selgust ja lahendusi pakkuv on variatiivne lähenemine: samale sündmusele võib leida erinevaid tähendusi, põhjusi, tulevikuvaateid.
Teise naise olemasolu fakt ise võib antud hetkel tunduda ülekohtune ja haavav, kuid lisaks selle hetke tunnetega tegelemisele peaksime kindlasti mõtlema ka oma tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud meie kaugemad eesmärgid selles suhtes, selle partneriga.
Suhtele lõppperspektiivi lisamine või vähemalt selle üle mõtlemine, sellest rääkimine toob selgust juurde. Kui suhe ka eelolevate aastate perspektiivis, kui praeguse hetke valu ilmselt unustatud, ikkagi väärtuslik tundub, on kohasem mõelda suhte säilitamisele või vähemalt seda säästvate hoiakute alalhoidmisele.
