Tere! Ma ei teagi kust otsast tegelikult alustada. Nagu siis öeldud läksime me mehega dets 2008 lahku. Siis ta reaalselt välja koliski. Venis see asi sellepärast et mees ise arvas et suudab selle teise naise peast välja heita, aga ei suutnud ega tahtnud enam võidelda selle tunde vastu ja nii ta läkski. Jamad on meie suhted juba terve 2008 a olnud. Aga me pole kunagi otseselt tülitsenud nii et laps saaks aru et midagi väga katki oleks. Ja me suhtleme, mõnele väga kummalisena tunduvalt, sõbralikult edasi. Meil on 4 a tütar. Laps saigi kõigest ühe õhtuga teada et issil ei ole enam hea emmega koos elada ja ta kolib teise koju. Sama õhtu kui ütles ta ka läks. Jättes maha meeletult issit taga nutva lapse kes teadis vaid seda mis issi ütles ... et issi tegi emmele haiget ja peab nüüd ära minema. Aga nelja aastane ei tea ju mis on hingevalu. Ja tütar ei tea ka seda et issile keegi teine meeldib. Alguses tundus et tütar saab sellega üllatavalt hästi hakkama. Esimesed kaks päeva ta küll nuttis aga tõestuseks et issi ei kao kuskile ja armastab teda väga sai ta kohe ka issi uude koju issi juurde külla minna. Mees elab siiski üksinda. Aga nüüd on asjad kuidagi käest ära läinud. Tütar ei saa oma eakaaslastega enam mängitud. Kohutav omanditunne on temas tekkinud, tegelt on minu suhtes see koguaeg olnud aga mitte nii tugevalt. Ma ei tohi teiste lasteaga rääkida neid sülle võtta ega kallistada. Mul on õel täpselt sama vana tütar kelle peale minu tüdruk on kohutavalt armukade praegu. Kui lapsed ei mängi seda mida tema tahab või ei tee ja ei ütle seda mida tema tahab siis ta hakkab lihtsalt karjuma häbi, häbi püksis käbi orav näris püksid läbi. Ja siis hüüab veel kedagi konkreetselt nimepidi ja lisab sinna selle laulukese häbist juurde veel. Ja kui ta juba sellesse staadiumisse satub et ta meeletult karjub lihtsalt siis ta ei reageeri üldse minule kui püüan teda rahustada ja rääkida. Kui on vaja kellegi käest veel midagi ära võtta siis ta surub toore jõuga peale ja karjub lihtsalt. Vahest jookseb ka koridori paneb ukse kinni enda järel ja nutab siis seal vaikselt. Kui ta on nii palju maha rahunenud et kuulab mis mina räägin siis ta hakkab nutma et ta ei suuda olla hea laps nagu issile lubas ja ta on kõiges süüdi ja ta on rumal ja paha jne. Samas nagu saab ise aru et on pahasti käitunud ja öelnud aga teeb seda kohe sekundi pealt uuesti ja siis jälle meeletu nutt ja enesesüüdistamine. Nt. kui see laps tuleb ka juurde ja küsib mis minu lapsel viga on jne siis ta hakkab uuesti meeletult karjuma välja välja häbi häbi püksis käbi. Ja nüüd olengi ummikus omadega. Ma ei oska talle midagi kosta ka nende tegude peale. Samas ta ju käitub pahasti aga seda nagu ka öelda ei saa, siis hakkab ta iseennast süüdistama kõiges ja et on rumal jne. Minu mõistus on otsas. Ah jaa siis veel see käskiv ja kamandav toon. Too seda, pane ise see sinna mina ei viitsi ei tee, sina pead seda tegema. Aga issile on musterlaps. Ei mingit jonni ega kamandamist, heas tujus... Mees ütleb et tema jaoks on see klüll uudis, pole sellist käitumist temaga veel olnud. noh kuu aega ju eraldi elatud ka ainult. Ja see tekkis nüüd peale pühi, kui ta issiga pole olnudki. Mis ma tegema pean?????????????
On meeldiv lugeda, et vaatamata esinenud probleemidele ning hingevalule, suudate mehega suhelda ning lasete ka lapsel temaga koos olla. Kahjuks on Eestis päris palju vastupidiseid näiteid. Teie kirja lugedes tekkisid mul mõned mõtted, ideed ja tähelepanekud.
Lahkuminekute puhul on leitud, et on mitmeid tegureid, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Näiteks: vanemate vahelise konflikti tase, vanemate endi kohanemine lahkuminekuga, millist infot ja kuidas lapsele lahkumineku kohta antakse, kuivõrd laps saab tuge, lapse isiksuse omadused, lapse suutlikkus stressiga toime tulla, lapse vanus ja arengutase.
Infoga seoses jäi mulle silma, et laps ei saanud teada täpsemalt, mis põhjusel isa ära läks. Nagu ise ka ütlete, 4a ei mõista hingevalu mõistet. Kui te ei ole mehega seda teinud, siis vahest tasub lapsega rääkida veel sellest, miks isa elab nüüd eraldi. Oluline on siinkohal ka kinnitada, et teda ema-isa armastavad endistviisi ning tema ei ole lahkuminekus süüdi. Lapsed võivad oma mõistusega tihti mõelda, et nemad on süüdi ja teevad seda suurema tõenäosusega juhul kui nad põhjuseid ei tea. Väikeste laste puhul juhtub seda sagedamini ja seda on seostatud sellega, et väikese lapse jaoks tiirleb kogu maailm ainult tema ümber. Ja info jagamisel, rääkimisel tuleb kindlasti lapse vanusega arvestada. Kindlasti tasuks lapselt endaltki küsida, mis ta veel teada tahab, mis muret või hirmu teeb. Siin võib kasu olla ka tema käitumise peegeldamisest.
Toetuse puhul on aeg-ajalt soovitatud vanematel mõelda ka selle peale, kas lapsel oleks peale ema-isa veel keegi täiskasvanu (nt tädi, onu, vanaema), keda ta usaldab ja kellega saab oma muredest-hirmudest rääkida. Sest laps ei pruugi kõigest oma vanematele rääkida, tahtes neid säästa või tundes süüd. On soovitatud ka seda, et lapse lähedaste sõprade vanematele öeldakse, et pereelu on nüüd muutunud. Siis oskavad ka nemad vajalikul hetkel lapsel toeks olla ja tema käitumist mõista (nt kui laps neil külas on).
Mis puudutab stressiga toimetulekut, siis kõik inimesed, ka lapsed, reageerivad väga erinevalt. Laste puhul on see seotud ka nende vanusega ja arengutasemega (nt kuivõrd hästi oskavad ennast väljendada). Siinkohal soovitan teil üles otsida mõned raamatud või artiklid, kus räägitakse 4-aastaste arengust, ka sotsiaalsest. Lapse isa lahkumisest on möödas veidi üle kuu. See on tegelikult toimetulemise seisukohast väga lühike aeg. Täiskasvanute ja ka laste puhul võib raskete elusündmuste puhul tihtipeale märgata, et alguses tullakse justkui toime, kuid kuu või isegi kolm hiljem muutub kõik kardinaalselt. Häirivad käitumised, lapse hingevalu märgid, võivadki ilmneda jupp aega hiljem. Kirjast jääb mulle mulje, et teie lapse puhul võibki nii olla. Samuti ilmneb käitumisi, mis räägivad sellest, et teie lapses on ilmselt vihatunnet (sõprade kohtlemine) ning ta võib olla suures ärevuses ja/võidepressiivne. Siin peetakse ohumärkideks seda kui lapsel on suur süütunne, enesehinnang on langenud (tütrel, et on rumal), sage nutmine ja raskused nutmise lõpetamisel, nutmine ja hääle tõstmine võivad muutuda hüsteeriliseks, ebakohane viha väljendamine (ootamatud vihasööstud, kiusamised, löömised). Teiste kamandamine, tahtmine et kõik teeks nii nagu ta ise tahab, võib olla ka seotud sooviga tunda, et tema on tähtis ja oluline. Sest nt kui nii ei tehta, siis ta ei ole tähtis ja ta võidakse jälle maha jätta.
Kuid need kõik on siin minu arvamused. Soovitan teil proovida lapsega rääkida, tema käitumist peegeldada (nt kui teisi kiusab-norib, siis öelda, et sa teed vist seda selle pärast, et sul endal on väga paha olla) ja nii võite lähemalt teada saada, mis tema peakeses ja hinges toimub. Kui tunnete, et oma oskustest jääb vähemaks ja tahaksite täpsemaid nõuandeid, siis soovitan teil endal või ka kõigil kolmel koos pöörduda mõne nõustaja või psühholoogi poole. Samuti soovitan teil sirvida ka siinsete foorumite vanemaid teemasid, sest lahkuminekuga seonduv on päris sageli jutuks.
