Ma ei tea mida arvata. Probleem on tegelikult suur. Ma armastan oma mees ja mul ka laps (tema ei ole bioloogiline isa), elasime mõnda aega koos üürikorteris aga kuna see kallis lõbu jne siis loobusime. Mul on võimalus kolida tema juurde, maale kus elab ka tema ema ja isa.Mees ei taha linnas elada.Terve elu elanud maal ja tema nagu nn looduslaps.
Nüüd ma siis ei teagi mida teha.Mul ei ole maa koha vastu midagi, sest ega see linnast kaugel ei ole.Kõigest 10minuti kaugusel autoga sõites.Aga ma ei tea kas suudan tema vanematega ühe katuse all olla.
Mees on vahel tujukas, turtsub ja plärtsub. Vahel 100% EGO, kui tal see tujutsemise periood on siis kohtleb mind ja last halvasti.Ei ole vägivaldne. Oeh, võibolla segane lugu.
Aga ma ei tea mida teha.....
Olete suurtes kõhklustes ja ei tea mida otsustada. Üks võimalus on muidugi järele proovida ja siis saabki selgeks. Muidugi on seda lihtne öelda ja tasub kindlasti enda jaoks läbi kaaluda. Muretsete nii suhete pärast mehega kui ka tema vanematega. Ka nemad peavad uute pereliikmetega koos end hästi tundma.
Määrav on muidugi suhe mehega. Kas loodate, et mehe tujutsemine ja teie ja lapse kohtlemine muutub või lepite ja olete harjunud sellega, mida olete juba kogenud? Oluline on jõuda selgusele, kas praegune suhe on teie jaoks piisavalt vastastikku toetav ja emotsionaalselt lähedane. Kui jah, siis on hea uues kohas kooselu jätkata. Kui ei, siis mida vajate, mis peaks teisiti olema, et kindlustunnet saada. Kui armastate oma meest, siis on, mille nimel proovida ja ka enda heaolu eest seista. Kindlasti arutlege omavahel, mida pelgate, kuidas oma elu maakodus ette kujutate, kuidas seal toimetate jne. Veetke võimaluse korral aega koos seal maakodus olemiseks enne otsustamist, püüdke tulevikku ette kujutada, vahetage oma mõtteid ja ka kõhklusi.
