Mehel oli töökaaslasega suhe (meie suhe oli tegelikult aastaid juba halb). Sellest on varsti aasta möödas , kui see kõik alguse sai. Kõiksee teeb nii haiget.
Mees on alati sellest naisest kui inimesest vaimustuses olnud. Tal on sellised iseloomujooned, mida mu mees hindab väga, minul aga need kahjuks puuduvad (mees on öelnud, et mul võiksid ka need olla, ise arvan sama).
See selleks, arvan, et tegelikult see naine sobiks minu mehele väga hästi. Neil on üks amet ja see naine on sellist tüüpi nagu mu mehele meeldib (sisemus siis, mitte välimus).
Kui neil see tuli juba ükskord lõkkele lõi, siis miks ei võiks see uuesti lüüa.
Äkki peaksin mehe vabaks laskma? Kui nad on teinteisele loodud, siis saavad nad nagunii kokku aga ma ei taha, et see juhtkuks jälle petmise näol või mees teataks, et ta tahab ikka teda.
Kui nende suhe välja tuli, siis ütlesin mehele, et koli tema juurde ja vaata mis saab, see naine tundub sulle ideaalne, aga mees sai selle jutu peale väga vihaseks.
Mees väidab kindlalt, et tal ei ole selle naise vastu mingeid tundeid enam ja tegelikult pole olnudki. Seda viimast ma ei usu, mees oli ikka temasse väga armunud ja naine temasse ka.
Kuidas teha õige otsus, sest praegu on ikka väga raske. Meil on ka väike laps, mis teeb selle kõik veel eriti raskeks. Majanduslikult kahjuks sõltun mehest.
Mehele ma ei saa ju seda rääkida, et nii tunnen.
Või ma lihtsalt kujutan seda ette, sest ei taha uskuda, et tegi seda kõik mingi mõttetu kirehoo pärast.
Väga segane jutt sai, aga olengi nii segaduses ja hakkan lolliks minema.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaamad lähedusest, mõistmisest ja armastatud olemisest ning mõistagi ka truudusest on erinevad. Lähedussuhete alalhoidmine ja ka purunemine on tihti seotud allhoovustega, mida on keerukas märgata.
Lähedus võib olla seotud hirmuga kaotada oma identsus või isikupära, tekitada kartust liigse sulandumise ees. Kui ühel partneritest on seesugune hirm, võib ta suhte arenedes hakata tajuma selle ohtlikkust enda identiteedile, ning luua põhisuhte kõrvale mitmeid teisi. Nii jäävad kõik suhted paratamatult pealiskaudsemaks ning ohtlikku uppumist pole karta.
Kõrvalsuhted võivad tekkida ka eesmärgiga põhitunnet kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et inimene tunneb, et ta ei saa oma põhilisest lähedussuhtest seda, mida tegelikult väga tahaks kuid selle asemel, et tegelda põhisuhtega ja uurida enda vajadusi, otsib lahendusi ja maandust mujalt.
Truudusetuse tegelikku ja tihti peidetud tähendust suhtele võib vaadelda ka kahel eri suunal: eesmärgiks võib olla kas saada suhtest välja või paradoksaalsel moel kasutada seda suhte muutmiseks. Seega võiks viimasel puhul ehk isegi öelda, et seesugune truudusetus peaks idee järgi töötama n-ö suhte heaks.
Tõsine motiiv on enesekesksus: ma võin endale (kõike) lubada. Või kättemaks küll sa veel nutad mu käes... Motiiviks võib olla arusaam armastusest kui millestki valutekitavast: ainult valu kaudu on võimalik tunde suurust teada saada ja kontrolli all hoida. Motiiviks võib olla ka mõni müüt näiteks et tublimatel meestel oli ikka mitu naist. Truudusetus võib olla ka õpitud käitumine mõnes kollektiivis või sõpruskonnas.
Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: meil on halvasti, kuid ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Viha ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie heaks teha ma teeksin. Kriisi puhul on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, kui palju on kummalgi poolel jaksu taastada lähedust. Sest on ju võimalik ka suhtumine: saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks.
Esimene reegel seesugustes kriitilistes olukordades on mitte süüdistada teist sajas surmapatus. Ükskõik kui ränk on toimuv alati on oluline püüd hoida head, hoida konstruktiivse poole. Üksinda oma mõteteis keereldes võib tõesti "lolliks minna, nagu te kirjas ka ütlete. Rahulikest jutuajamistest teineteisega või ka kolmanda osapoole, näiteks nõustaja osavõtul on kindlasti abi vähemalt niipalju, et asjad saavad palju selgemaks. Juhtunut omavahel arutades on kasu oskusest olla hinnanguvaba ja mitte kleepida silte, rääkida endakohaselt, minakeeles: mina mõtlen, mina tunnen, mina arvan, mina soovin, mina eeldan... Selle kõrval on tingimata vaja kuualata teist osapoolt ilma süüdistusi esitamata ja moraali lugemata. Alati on abi seletuste otsimisest ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse on kindlasti veel ka teisi.
Väga suure segaduse ja ärevuse korral soovitan kindlasti pööduda psühholoogi või nõustaja poole.
