Tere, oleme elukaasalsega koos olnud 6aastat (koos elanud 3) ning meie yhine laps on hetkel 2aastane. Olen juba yle aasta tundnud, et armastus on otsas ja k6ik mehe vead riivavad yha rohkem silma ja hinge. Nendest rääkimine mdagi muutnud ei ole, kuigi mehele koguaeg seletanud, et enam ei jaksa koos samamoodi edasi minna. Tema on seda meelt, et lapse pärast kasv6i yle kivide ja kändude, aga kindlasti koos kuni laps on 18, samas paremuse poole asi liikunud ei ole. Mina nii ei arva. Nyyd on plaanis pooleaastane keskkonnavahetus (elamine välismaal) kohta, kuhu reisimisest olen alati unistanud ja olen seepärast valmis ka edasi pingutama ja sinna perekonnana minema. Kuid hakkasin m6tlema,et meie tagasi tulek jääks aega, kui laps on 3aastane ja juba asjadest ja vanemate omavahelistest suhetset palju rohkem taipaks ja kui siis ikka otustame eraldi edasi minna, siis kas pole lapsel see kolmeaastaselt raskem kui kaheselt. Endal on esimesed mälestused lapsep6lvest ca kaheaastaselt. Kuid sellest ajast vaid m6ned yxikud. kuidas siis sellega on, kas lahutus on lapsele lihtsam (saan muidugi aru, et lihtne ei ole ta mitte kunagi) kolmeselt, kui ta rohkem aru saab (samas mitte piisavalt) v6i kaheselt, kui ta vast veel ei taipagi, mis toimub peale selle, et isa elab kuskil mujal. Endale tundub, et see viimane variant on kergem - selles ajaks kui rohkem taipama hakkab, on ta juba olukorraga harjunud ja selle omaks v6tnud..
Kas minna pigem oma huve silmas pidades perena välismaale (erinevaid asju arvesse v6ttes usun sydames, et seal oleks meil kindlasti ka vähem pingeid ning lapsele vähem traumeeriv kui praegune olukord, kui nähvamisi ja erimeelsusi tuleb ette igapäevaselt) v6i minna kohe eraldi teid edasi?
Olete ilmselt oma elu ja paarisuhte üle palju mõelnud. Tunnustan teid selle eest ühtki elutähtsat otsust ei tehta ülejala, tähtsaid suhteid ei tohi mõtlematult lõhkuda. Mõtlete ilmselt palju oma lapsele, sellele, kuidas lahutus võiks talle mõjuda. Lapsele on tähtis, et ema ja isa armastavad teda, ja loomulikult on väikesel inimesel kõige parem kasvada kodus, mis on täis üksteisemõistmist ja armastust. Paraku see alati nii ei ole.
Ei maksa unustada, et paarisuhe on baasiline, lapsed n-ö pealisehitus. Ilma vundamendita ei seisa püsti ükski maja. Võiksite endalt küsida: miks me mehega kokku saime? Miks me kokku jäime? Mis meid edaspidi võiks siduda? Kui põhjus on ainult laps, on ressurssi pikemaks kooseluks ilmselt vähevõitu.
Kriiside puhul on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, kui palju on kummalgi poolel jaksu taastada lähedust. Sest on ju võimalik ka suhtumine: saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see õudus vaid lõpeks. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks.
Ent kui saate ka mõelda: meil on halvasti, kuid ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta! Viha ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie heaks teha ma teeksin! Sel juhul on lootust, et ehk õnnestub taas üles leida ja edasi arendada seda, mis teid kord kokku viis.
Lähisuhted on inimese elu kõige tähenduslikumad ja olulisemad suhted, mille õnnestumisest oleneb inimese üldine elukvaliteet ja toimetulek. Enamasti ei pea me tarvilikuks mõelda oma suhetele seni kuni need toimivad. Usun, et suhetes olles olgu selle kvaliteedinäitajad hetkel millised tahes on oluline aeg-ajaltki kaardistada üldist seisu. Suhe on elav organism, selle eest tuleb hoolt kanda. On kasulik õppida märkama oma hoiakuid ja käitumismustreid, nii on võimalik neid muuta suunas, mis suhtele hoidvalt mõjuvad. Keegi ei koli kokku eesmärgiga lahku minna. Ometi on sügavaid sisemisi põhjusi, mis paratamatult selleni viivad nagu on ka asjaolusid, mis annavad märku suurest potentsiaalist elada koos õnnelikult ja kaua.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine lööb valusaid haavu suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus.
On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust.
See ei pruugi olla nii lihtne. Kuid proovida tasub.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu.
