Meil on tütar 3 aastane ja alustas lasteaias käimist sügisel. Olen temaga need aastad pidevalt koos olnud ja pakkunud talle palju turvatunnet, kuid nüüd on jõudnud kätte aeg, kus ta ei taha minust eemal olla. Juhuse tahtel olen samas lasteaias tööl õpetajana, käime koos ülepäeva tema lasteaias mina tööl.
Hommikul tahab ta olla minu rühmas ja õhtul enne kojuminekut soovib ta mängida minu rühmas. Talle ei meeldi üldse, kui issi tooks ta lasteaeda ja viiks varem koju, samuti ei taha ta issi "sõber" olla. Lasteaias on isadepäev ja laps tetab, et ta ei taha et tema issi sinna tuleks. Isa tegeleb lapsega ja tegelikult on neil koos põnev olla, aga ta lihtsalt ei taha minust eemal olla.
Lisaks on tal komme nutuhoos hakata kordama ühte lauset ja ta ei peata seda ketramist, saan aru, et ta üritab ennast nii rahustada, kuid samas teeb ta endale nagu mingi müüri ümber ja ei lase talle rahulikult asja seletada.
Ka öine magamine on tal koguaeg probleemiks olnud, ta ärkab mitukorda öö jooksul, seda nüüd ka enne lasteaeda.
Arvatavasti ta ei ole veel harjunud uue elukorraldusega ja ta on segaduses, kuid kahjuks ei oska mina enam hakkama saada. Tunnen, et peame veidi lahus ka olema ja ta võiks leppida ka issi osalusega, normaalselt temaga magama minema ja lasteaias käima. Olen kahtlema hakanud, et ei ole kõige parem töötada vist lapsega samas majas. Kui laps kuskil mind tööl näeb, siis tuleb tal kõige pealt pisar silma. Ma ei tea enam, kuidas temaga käituda.
Kirjutate, et olete olnud palju lapsega koos, ja see annab lapsele tõepoolest turvatunde. Väikelapseeas on möödapääsmatult vaja tunda hoolivust ja lähedust, olla igati mõistetud ja tingimusteta armastatud. Kui ema lisaks lapse vajaduste eest seismisele peab tähtsaks kuulata ja mõista ka lapse tundeid, on loota, et lapsest kasvab hooliv inimene, kes oskab väärtustada nii ennast kui ka teisi.
Lasteaeda minek on lapsele tõesti suur elukorralduse muutus. Lapsed on erinevad, mõni harjub uues keskkonnas, uute reeglite ja uute kaaslastega kiiremini, teine aeglasemalt, ja seda tempot pole mõistlik forsseerida. Küll aga võib abi olla suuremast tähelepanust lapse vajaduste ja tunnete vastu, sest laps elab üle keerukat aega ja vajab vanemate tuge. Täiskasvanugi vajab sisseharjumisaega, vahetades näiteks töö- või elukohta, alustades kooselu vms. Iga muutus nõuab lisaressurssi. Rahutus, keskendumisraskused, ärevus, endassetõmbumine, üle- või alareageerimine need kõik on märksõnad, mis kuuluvad harjumatu, uue, senisest erineva olukorraga juurde nii lapsel kui ka täiskasvanul. Nii pole midagi imelikku selles, et tütar halvemini magab, isaga suhtlemast keeldub, emme seelikusabas ripub vms.
See, et töötate ise samas lasteaias, võib tõesti olla lisapinge lapse jaoks ema on lähedal ja samas kättesaamatu see võib tütres suure arusaamatuse kõrval tekitada ka hülgamishirmu, mis omakorda võib olla põhjus, miks laps isaga suhtlemast keeldub.
Kui laps käitub teile arusaamatult, võib tema tegeliku probleemi ülesleidmine olla aegavõttev, kuid tõelise kuulamise kaudu, mida sibula koorimisega võrrelda võiks, on võimalik jõuda tuumani. Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha.
Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui näete või tunnetate, et lapsel on probleem, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on n-ö laes. Jääb üle empaatiliselt kuulata, aktsepteerida lapse tundeid ja olla kohal, kui laps teid vajab.
