Olen langetanud raske otsuse, aga ei tea kas käitun õieti.
Oleme mehega koos olnud üle 8 aasta,meil on 4,5 aastane poeg.Sellest kooselust esimesed 2 aastat olid "ideaalsed", peale seda tekkisid juba erimeelsused. Viimased paar aastat olen tundnud,et kui avaneks võimalus läheks minema.
Keegi kedagi vähemalt minu teada selles suhtes petnud ei ole, mehel pole probleeme alkoholiga, ta ei peksa. Ei käi õhtuti ega nädalavahetustel kodust ära. Meil pole pangalaene, mehel oma firma, minul ka norm. töökoht. Ühesõnaga kõrvalt vaatajaile tundub, et ok elu. Peakski nagu olema aga tundeid pole. Juba aastaid jään kas ise tv ette magama, lootes,et mees magamistoas juba magab,või ronin ise vara voodisse ja jään ruttu magama,et magada selleks ajaks kui mees tuleb.Seksuaalselt ta mind mehena absoluutselt ei köida, et üldse oma "naisekohust täita" pean olema natuke võtnud. Seega on meie sekselu miinimumi viidud juba alates lapse sünnist.
Kui 8 aastat tagasi arvasin,et plus ja miinus tõmbuvad,siis päriselus on asjad vastupidi. Et oleks hea kooselu, arvan peaks inimestel olema sarnased huvid ja maailmavaated,meil vastupidi.
Veel häiribmind see, et mu mehel pole olnud isa ja ka ema jaoks on kõik muu olnud tähtsam kui oma laps(14a saati kasvas ta üksi),ühesõnaga pole teda keegi sunnanud,ega kujundanud. Mind meeletult häirib tema puhul see, et ta ei oska suhelda,tal jääb meeleltult palju puudu elementaarsest inteligentsist.
Ja see ongi arvan kõige rohkem mõjutanud minu suhtumist temasse,see, et ta ei ole mehelik,kuna tal pole eeskuju isa näol olnud, ta on mind oma oskamatu käitumisega nii tihti piinliku olukorda pannud, et ma enam ei jaksa.
Inimesena ja isana pole ta paha.
Kuna tunded jahtunud mõlemapoolselt ja tülid kerged tulema,leidsime koos,et eraldi elades saame kindlasti paremini läbi ja lapsele ka parem kui ta ei näe pidevat "võimuvõitlust" pidavat vanemaid.
Laps on isas väga kinni.
Nüüd mu ema ja paar sõbrannat arvavad, et lapse pärast ikka peaks pingutama,et rikun lapse elu ära,et tema silmis pole kunagi hiljem enam sellist sädet nagu praegu.
Aga mina ise,olen veel suht noor naine,kas peangi nüüd veel 15 aastat elama,nii et hiilin iga õhtu magama ja elan kooselu ainult lapse pärast?
Seaks küsimärgi alla selle müüdi, et laste pärast peab suhet jätkama vähemalt senikaua kui lapsed täisealised on. Kahtlen sügavalt - kas need lapsed kui on suureks saanud, kuuldes millise ohverduse on vanemad nende heaks teinud, on nii väga õnnelikud?
Lapsed saavad kodust pagasina kaasa lähisuhte kogemuse mudeli oma vanematelt. Kui vanemad on aga juriidiliselt koos kuid emotsionaalselt lahus kui soe on see mudel, mida oma lastele nende endi paarisuhte jaoks kaasa antakse? Kas sellisel nn JOKK (juriidiliselt on kõik korras) suhtel on ikka sisuliselt eeliseid teineteisest lugupidava lahus elamise ees?
Lahutusi on erinevaid. Kahtlemata on igasugune lahtus laste jaoks suur ja raske elumuutus. Erakordselt oluline on lahutuse ajal tähelepanu pööramine lapse vajadustele, tekkinud küsimustele, süütundele jms. Siinsamas foorumiski on selleteemalisi murekirju ja vastuseid võimalik lugeda. Vanemate mõistlik käitumine lahutuse ajal on määrava tähtsusega lapse jaoks. Tõsi on ju see, et lapsele jäävad alles nii ema kui isa. Aja jooksul võib lastele oluliste lähedaste täiskasvanutering veel paari inimese võrra täienedagi. Last mõjutab vanemate emotsionaalne heaolu nii otseselt kui kaudselt.
