Pealkiri tuli natukene julm, kuid nii ma tunnen oma elukaaslase suhtes lühidalt kokku võttes.
Koos oleme olnud 6 a. U 3 aastat tagasi avastati tal kasvaja, sai keemiaravi. Mina samal ajal jäin saatuse tahtel lapseootele. Oli väga depressiivne aeg. Ainult nutsin, ei käinud eriti kuskil, tööl ka ei saanud käia, sest oli katkemisoht. Haigusest ei lubanud ta rääkida sõpradele. Oli väga tugev vaatamata keemiaraviga kaasnevatele vaevustele. Eks ikka lapse pärast arvatavasti. Vedas mind ikka loodusesse, see harjumus oli meil juba tutvudeski, et käisime metsas tihti.
Kui laps sündis, olid minu päevad sisustatud mõistagi ja lapse isa igati abiks ja hakkamas iga asja juures. Väga toetav ja asjalik. Olime väga õnnelikud.
Nüüdseks on laps 2-aastane. Elukaaslane väga hea isa. Mina käin õhtuti trennis või tööl, on ka vabu õhtuid ja nädalavahetusi koos, kuid mitte alati. Seega päeval olen mina lapsega, õhtul isa ja omavahel oleme elukaaslasega vähe koos. Sellise lapsele pühendumise kõrvalt ongi see küllaltki raske.
Viimased kuud on mul väga keeruline olnud elukaaslast mõista, sest ta on muutunud nii tigedaks. Võiks öelda, et ta lausa näägutab mu kallal. Ta leiab alati põhjuse, miks viriseda. Ja mina ärritun ning lausa tõstan häält selle peale - vist muud moodi ei oska ennast kaitsta, lihtsalt hästi kurjalt ütlen midagi teravat. See on mulle nii kurnavaks muutunud, et eelistaksin pigem rohkem ilma temata aega veeta. Tahaks lapsega ema juurde mõneks ajaks; tunnen kergendust, kui ta vahel harva töölähetuses on.... See on ju kurb! Kurb on ka see, et tülid tekivad kergesti, lahendada me neid ei oska - ainult üks süüdistamine kogu aeg. Peale tüli teeme mõlemad näo, et asi korras... Eile esimest korda siis lepituseks lugesime teineteisele ette, mis me üksteises head näeme ja tõdesime, et ikkagi ju armastame veel...
Samas tean, et ei pääse me järgmisest konfliktist ja seetõttu küsingi siit nüüd nõu, kuidas edasi minna ja mida ma saaksin teha?
Muidugi ei ole ka mina puhas leht. On omad vead. Põhiline ongi, et ärritun kergesti, kuid samas läheb kõik kiiresti üle. Ja võib-olla serveerin oma mõtteid/tundeid kuidagi valesti?
Kui tuua võrdlus siis paarisuhet mehe ja naise vahel võiks võrrelda lapsega - laps muutub, kasvab, areneb niisamuti muutub ka lähisuhe kahe inimese vahel. Ei ole mõistlik eeldada, oodata, et lähisuhe jääks aastatepikkuse kooselu kestel muutumatuks. Kõik see, mis te olete koos läbielanud on rikastanud suhet erinevate tunde nüanssidega; võimalik et ka mingid kogemused on suhtele olnud raskeks väljakutseks. Ka väikelapsega pere ei ole enam ju kaheliikmeline kooslus seega on see suur elukorralduslik muutus, millel on kindlasti omad suured rõõmud aga samas toob ka teatud loobumisi kaasa võrreldes eelneva perioodiga. Üksteise kallal näägutamine on kindel märk kogunenud frustratsioonist ja rahuldamata vajadustest. Olen veendumusel, et paarisuhtes omavahel probleemidest mitterääkimine tekitab pikemas perspektiivis rahulolematust ja probleemide süvenemist. Rääkima peaks nendest asjadest mis häirivad, tekitavad muret, segavad. Sellises vestluses on oluline vältida hinnanguid, kirjeldama peaks neid konkreetseid käitumusi (ilma hinnanguteta!), mis häirivad. Kui partner tajub rünnakut, alandust, ähvardusi siis blokeerib see edasise suhtluse ja konstruktiivse mõttevahetuse.
Väga oluline rasketel hetkedel on see, kui teineteisele tõdetakse, et on küll raskusi kuid samas on meil ka ressurssi (armastustunne teineteise vastu). Ei tohiks eeldada, et teine pool tajub õhust minu vajadusi ja soove Siin on oluline ennekõike jõuda iseendas selgusele, mis on see mida mina lähisuhtelt ootan millised on minu vajadused. Arvestada tuleb siin kindlasti ajafaktorit soovid ja vajadused paarisuhtest muutuvad samuti ajaga. Seega oluline on ajaga kaasas käia teha ennekõike eneseanalüüs ja seejärel teavitada oma mõtetest ja tunnetest ka partnerit. Üksteisega oma vajadustest ja soovidest rääkides on võimalik avatud suhtluse kaudu jõuda lähisuhtes uuele teineteise avastamisele.
teha ennekõike eneseanalüüs ja seejärel teavitada oma mõtetest ja tunnetest ka partnerit. Üksteisega oma vajadustest ja soovidest rääkides on võimalik avatud suhtluse kaudu jõuda lähisuhtes uuele teineteise avastamisele.