Tere, minu mure seisneb selles, et minu elukaaslane, kellega oleme koos olnud 3 aastat jookseb probleemi või arusaamatuste lahendamise asemel ema juurde. Ei vasta ta kõnedele ega lase mind ka enda ema juurde sisse kui ise kohale lähen, et rääkida. Viibib seal nii kaua kui olukord on nn maha rahunenud ja siiis tuleb tagasi. Olen püüdnud siis rääkida esialgu ta kuulab ja annab ka mõned selgitused kuid tunda on, et midagi jääb rääkimata ja pinge õhus püsib ning uusi tüli on kerge tulema ja kõik kordub taas, tema ema juures mina oma lapsega üksi (ta saab lapsega väga hästi läbi ja kui on mõni probleem siis oleme need minu meelest lahendanud vähemalt ta ei ole kunagi öelnud, et midagi on jäänud lahendamata, olen seda küsinud) aga omavahelisi probleeme me selgeks rääkida ei suuda siis ta pigem läheb ära tema sõnul nii kauaks kui ma maha rahunen ja tema minust puhanud. Ma ei tea mida teha ja kuidas seda olukorda saaks parandada. Olen pakunud võimalust minna pereteraapiasse,et räägime nendest asjadest, kuid tema jaoks probleeme ei ole ja mina lihtsalt paisutan asju üle. Tean et tal on olnud keeruline lapsepõlv ja isalt õppitud sama käitumismuster, kuid ta tunnistab seda väga harva ja muuta me seda ei oska, ka temal on eelmisest kooselust 10 aastane poiss ja lapse emaga keerulised suhted(eelmise kooseelu aeg oli samaseis ta jooksis pere ja ema vahet kuni naine lõpuks loobus ja läks oma eluga edasi), tööl palju probleeme nendest me kõigest saame rääkida kuid oma probleemidest mitte. Tuleb ära mainida ka see, et eks alkohoolil on ka tema elus oma koht, iga õhtu 3-4 õlut ei ole ju tema meelest probleem ning nädalavahetusel midagi kangemat on ju mehel vaja pingete maandamiseks ära juua. Mulle tundub et jutt jäi suht hüplevaks, kuid äkki ikka mõistate. Kas peangi laskma tal sinna ema juurde jääda ja püüdma kuidagi üle saada sellest armastusest, sest ma tõesti armastan teda ja tahaks teada ja meie kooseelu kuidagi aidata.
Konfliktolukordades, kui pinge kasvab suureks, käivituvad tihti emotsionaalsed automatismid. Mida küpsem on isiksus, seda suurem on valmisolek reageerida konfliktolukorras konkreetsele probleemile ja jätta automatismid kõrvale.
Teie elukaaslase nn probleemilahendusviis on vältimine. Võiks isegi öelda äärmuslik vältimine füüsiline põgenemine. Üsna ekslik on selle nimetamine probleemilahendusviisiks, sest probleemi selline käitumine (lahkumine olukorrast) ei lahenda. Probleem ei kao, see jääb lahendamata. Kujundlikult võib tõmmata paralleeli: Maja läheb põlema; jooksen ära (sest see on kole), tulen hiljem tagasi lootuses, et äkki on kõik enam-vähem korras (keegi on tule ära kustutanud ja kahjud pole väga suured). Tagajärg võib olla aga tuhastunud sara.
Seega siis põgenemine on probleemide edasilükkamine, mitte aga lahendus. Ja harjumuspärasest reaktsioonist probleemidele võib saada omaette probleem nii nagu see on ka Teie poolt kirjeldatud loos juhtunud.
Olukord on seda keerulisem, et Teie elukaaslane ei paista ise olukorda muuta soovivat.
Kuna selline reaktsioon probleemidele on pikka aega kestnud, on tõenäoliselt see käitumismuster väga tugevalt kinnistunud ja muutunud isiksuse pärisosaks. Seega siis on võimalused - väljendada oma tundeid ja soovi olukorda muuta või leppida elukaaslase käitumisega konfliktsituatsioonides.
Teid häirivast konfliktilahendusmustrist võiks rääkida probleemi-vabal hetkel siis on suurem tõenäosus ratsionaalseks aruteluks. Alustada võiks mina-sõnumiga oma tunnete ja vajaduste kohta. Nt Ma olen väga kurb, et mul ei õnnestu Sinuga rääkida .
Selliste harjumuspäraste reageeringute puhul on inimene justkui oma käitumismustri sees lukus, reageerib automaatselt ja liigub nagu laborihiir labürindis, ilma et suudaks sealt välja murda. Juhtides inimest analüüsima oma käitumist ja selle tagajärgi võib aidata tal saavutada iseendaga parem kontakt, mis omakorda on aluseks muutusteks.
Küsida partnerilt kuidas tema olukorda tajub, mida tunneb ja mida mõtleb konfliktolukordades ( Nt Minu jaoks on väga oluline, saada teada ). Juhtida vestlust, kus teine saab turvalises õhkkonnas analüüsida - mis on tema eesmärk nendes olukordades, mida ta soovib oma käitumisega saavutada ja kas ta sedamoodi käitudes saavutab soovitut. Probleemide lahendamine on oskus, mitte kaasasündinud omadus - erinevad oskused on aga omandatavad õppimise ja praktilise harjutamise teel. Alati on võimalik täiendada oma oskuste varasalve juurde- ja ümberõppimise näol. Selleks peab olema aga sisemine motivatsioon.
Kui Teie elukaaslane aga ei soovi muutust olukorras siis on Teie otsus see, kas suudate aktsepteerida sellist isiku eripära/tüüpkäitumist või mitte.
