Lühidalt on meie lugu järgmine - oleme 15 aastat koos olnud, sellest 9 abielus. Mees algusest peale kohutavalt armukade. Eks see tekitas minus trotsi, aga leppisin sellega.
Aastatega hakkasin iga pisiasja peale solvuma, mossitama, vaikima, sest minumeelest mees ei hoolinud minust piisavalt. Mees veetis suure osa ajast tööl ja arvutis.
meil on 12 aastane poeg ja aastane tütar.
Kolm aastat tagasi hakkasin tihedalt suhtlema ühe endise tuttavaga ja meist said väga lähedased inimesed. Tema pakkus just seda, mis kodust puudu jäi - pikki usalduslikke vestlusi. Füüsiliselt kohtusime kogu suhte jooksul viis korda, neist kolm ka väga lähedaselt.
Mees sai asjast ruttu teada - luges mu meile ja msn vestlusi. piinas ennast sellega kuid, enne kui ütles et teab. Lõpetasin suhte, see kestis kokku kuus kuud.
Mehega läks elu sellest peale roosiliseks - ta oli minu jaoks taas olemas. Teades tema armukadedust oskasin vaid aimata, kui haiget talle oma kõrvalsuhtega tegin. Kõige rohkem kahetsesingi seda valu, mis talle põhjustasin.
Ta oli ähvardanud mulle kätte maksta, teadsin seda, aga siiski lootsin, et seda ei juhtu, et saame sellest koos üle.
Aga ta maksis kätte - minu raseduse lõpus hankis enesele armukese. töökaaslase. vaist ütles mulle varakult, et keegi on olemas, aga olen seda ka varem tundnud ja see on lõppenud. samas uskusin, et see ongi tema kättemaks, see kõrvalsuhe.
Lõpuks kui laps oli 7 kuune ei pidanud ma enam vastu, hankisin must-valgel tõendid tema suhte kohta ja panin ta rääkima. enne seda jooksid kõik katsed rääkida luhta. ja eks ma ikka lootsin, et maksab kätte selle aja, mis mina temale haiget tegin, saades topelttasu selle tõttu, et mind nii haavataval ajal lõi.
Pärast rääkimist selgus tõsiasi - ta ei kavatsegi seda teist jätta. tema tahab sellist elu, kus ta elab kodus, käib kus tahab ja ei pea ka keerutama - ütleb, kuhu läheb, ja mina ei pahanda.
Käigus on kõik petiste laused - üks inimene pole teise omand, mis on lubatud ühele, on lubatud ka teisele jne.
Asjal on üks positiivne külg - me räägime palju rohkem kui varem.
Ma armastan oma meest, usun, et suudan talle andestada, tahan oma peret säilitada. Aga lihtsalt ei suuda, aegajalt löövad mustad lained pea kohal kokku, kui ta jälle oma armukese juurde läeb, sellega kudrutab, sellele sõnumeid saadab.
tema muidugi väidab, et see pole armastus, see on omamistahe, mis tema puhul tunnen.
Olen seisus, kus tahaks kõrvalist abi. Kevadel käisin psühholoogi juures, aga sellest ei olnud kasu, ilmselt inimtüüp ei olnud mulle sobiv. Kas perenõustamisest oleks sellisel puhul abi? Kuigi mees suhtub väga skeptiliselt psühholoogidesse ja psühhiaatritesse. Ta on pigem nõus, et hakkan AD kasutama, kui et otsime abi mõne asjatundja käest.
Suhe armukesega on tal kestnud aasta ja mõni kuu peale.
Kooselu püsimiseks on usaldus ja mõistmine väga olulised. Kirjeldatud loost selgub, et olete vastastikku haiget teinud ja haiget saanud. Positiivselt on mõjunud aga suhetest avatumalt ja ausamalt rääkima hakkamine.
Teil on raske leppida, et mehel kõrvalsuhe jätkub, kuigi olete teda mõistnud ja valmis andestama. Mees aga justkui ei oota ega vajagi seda, vaid peab loomulikuks, et pere kõrval on tal veel teine naine ja ta võib tulla ja minna nagu soovib. Küllap talute mehe suhtumist ka süütundest oma varasema suhte pärast. Aga kuidas sellest ringist välja saada?
Täiesti võimalik, et omanikutundest rääkimine on mehel kui kaitsekilp probleemide eest. Uskumatuna kõlab, et AD võiks olla olukorra lahenduseks. Praegu ei ole ilmselt abi ka sellest, kui proovite leida vastastikku süüdlast, kes alustas ja kes kauem teisega suhetes olnud jne.
Küsimus on selles, mis toimub teie endi vahel, milliseid probleeme olete sel viisil üritanud lahendada. Vaevalt, et kolmekesi on võimalik suhetes õnnelik olla. Kui vaatamata ausatele ja avatud vestlustele ei ole õnnestunud teineteist mõista, siis pereteraapia on kindlasti hea võimalus koos oma arusaamad ja väärtused selgeks rääkida ja otsustada, kuidas edasi. Samas oleks oluline teadvustada, et teraapiast ega psühholoogist pole kasu paarisuhetes usalduse hoidmisel kui kõrvalsuhted jätkuvad. Peamine võiks olla ikka see, kuidas teineteist hoida, mida tunnete, mis tegelikult juhtus usaldusega, et vajasite kõrvalsuhteid ja mis teeb võimalikuks rahuldust pakkuva kooselu jätkamise.
Õnnelikku kooselu teile.
