Mu mees rikub meie lapsed ära. Käime lapsega (4 a) psüholoogide juures ja katsume tema agressiivsele ja neurootilisele käitumisele abi leida. Arstid tahavad talle rahusteid kirjutada, kuna ta on tugevalt neurootiline, räägib ja joonistab väga vägivaldsetel teemadel, on ise vägivaldne... aga tegelikult ma tean, et tegelikult tuleks ravida hoopis meie suhet ja ennekõike isa. Ja ma ei julge seda arstidele öelda. Isa käitub lastega enamasti tõrjuvalt, keelab igal sammul, isegi siis, kui lapsed ringi jooksevad, ei sobi see talle, "mida nad rabelevad, istugu vagusi...", käsi läheb tal iga väiksema vihapurske juures lapse vastu käiku, ta laskub konfliktides lastega täiesti 4-aastase tasemele ja tema eesmärk on võimuvõitluses peale jääda ja kuna laps on verbaalselt ja intellektuaalselt väga hästi arenenud, siis õnnestub tal võidu saavutamine enamasti nii, et ta hoiab lapsel ühe käega karvust kinni ja sunnib endale niimoodi alluma. Ma siis käin ja kaagutan vahele, et minu arust ta käitub valesti, kuid teen seda liiga vara, ehk siis, kui ta on veel vihane ja käsi rusikas ning siis saan ise ka sõimata...
Mul on suur hirm, et pasiivselt aitan kaasa ühiskonnakõlbmatute inimeste kasvatamisele ja abi ei oskagi enam kuskilt otsida. Ei taha, et lapsele antaks rahusteid, et ta isale vähem närvidele käiks. Isa on käinud ka perekoolitusel ja teatud aja täiesti mõistis ja kontrollis oma käitumist, kuid kuude möödudes on kõik vanaviisi ja veel hulleminigi. Kuhu võiks pöörduda, et saaks abi terve perekond ja ei ravitaks vaid sümptomeid?
Teie mure ja hirm on täiesti arusaadav ja põhjendatud. Mehe agressiivsust kogete ka ise omal nahal. Küllap nõuab see Teilt suurt pingutust mehele vastu hakata ja tema käitumist kritiseerida.
Nagu juba eelkirjutajadki maininud, siis tõepoolest, laps on ju õrn ja haavatav, tema närvisüsteem tundlik ja ehk koguni juba kahjustatud. Miski pole ju tähtsam, kui teha kõik endast olenev, et last aidata. Lapseea traumad võivad olla pöördumatud, pikaajalise mõjuga igal juhul. Mistahes vanuses vajab laps turvatunnet ja vanemate armastust.
Mul hea meel, et kirjutasite ja julgesite ka tunnistada, et pole seni arstile (psühholoogile?) tõtt rääkinud. Ma usun, et selline kahtlus, et laps kogeb ise vägivalda, on neil ka tekkinud. Vaevalt, et nad väga üllatuksid, kui julgeksite end avada. Saaksite ju koos mõelda, mis on lapsele selles olukorras parim. Mis puutub mehesse, siis väljendage oma muret süüdistamata, olge enesekindel selles, et peate sellisel viisil lapse (ja ka enda) kohtlemist lubamatuks ja pakkuge välja koos pereteraapiasse minna.
Need on hädavajalikud sammud kogu perele! Järjekindlust ja rõõmsamaid aegu Teile!
