Olen tühi, täiesti tühi.
Ja tema, kes mu tühjaks on imenud, tahaks seda veel teha..veel ja veel
Oli enne
Elasime tema vanematekodus... mees ei käinud korralikult tööl, ei võimaldanud meile peale söögi miskit. Igaõhtuste õllede jaoks oli alati raha. Tema tahtmised ja tegemised olid ülekõige... aga samas seal oli lapse tervis korras... laps oli koos oma emme-issiga. Ja miskit nagu ju oli ka head...need head hetked hoidsidki meid koos.
Oli alles
Tulime ära linna, ajutiselt minu vaenemate korterisse... mõttega, et astuda samm OMA kodu poole, linnas on selleks rohkem võimalusi kui maal.
Aga siin läks asi puhta inetuks. Laps jäi haigeks ja temal polnud rohtude jaoks raha anda... vaid ostis õlut hoopis, söögiraha ei andnud kordagi vaid ostis hoopis õlut jne jne. Tuli suuremad tülid... karjus ka lapse peale, nimetas teda ei tea kelleks...
Probleemidest ta ei räägi.. vaikib- ütleb, et ta rahule jätaks. Kui küsin, et kuidas päev läks, siis nähvatakse.
Ja nüüd.
Olen lapsega kahekesi, kuna ta lihtsalt otsustas, et ei tule enam koju. Ta ei vastanud kõnedele, ei jätnud meile elamisraha..ei tundund üldse muret. Lapse tervis on siin kehva, ei mingit muret isa poolt... Laps igatseb oma issit... aga teda jätab see külmaks. Kui lõpuks suhtles, siis ütles, et armastab meid... aga tema tahab tagasi... tahab tagasi oma vanematekoju,et seal koos elaksime.
Ma ju saan aru, et ka lapsel oleks maal parem, ta oleksk tervem ja saaks ka issiga koos olla. ( ta on teda halvasti kohelnud aga lapse jaoks on ta siiski iss ju)
Aga ma ei suuda seda meest usaldada enam. Ta lubas, et muudab end aga neid lubadusi on ennegi olnud. Ütlesin talle, et oleme linnas..et ma tahan teda õppida usaldama uuesti. Ma ei julge jälle minna sinna hundipessa (ta vanematekodus töötati selle nimel, et meie pere lõhki ajada)... ta saab ju sellest ise ka aru,et seal meil pole elu, sellepärast ära tulimegi ju.
Aga jah...jutt tuli segane..aga mul valik ees...kas olla ise madalam kui muru ning võimaldada lapsele tervis ja issi...või siis on aeg selg sirgu lüüa viimaks ja elus edasi minna lapsega kahekesi?
Tean, et ta last ei hakka iial vaatamas käima. Ta räägib, et armastab aga tegudes see ei väljendu kahjuks.
Saan teie postitusest aru, et olete olukorras, mis tekitab palju halbu tundeid ning millest näete kaht väljapääsu. Toote välja ühe lahenduse, mille tulemusena tunneksite ennast ise halvasti, suhe mehega muutuks praegusest ilmselt veelgi halvemaks ning ka lapsel oleks raske (mehe vanemate juurde kolimine). Teise lahenduse puhul oleks lootus ise edukamalt hakkama saada ja suhteid mehega parandada, kuid lapse tervis kannatab ning tema suhe isaga (linna jäämine). Nii nagu muude eluvaldkondade puhul, juhtub ka suhetega seoses, et ühel hetkel on tunne, et vanaviisi enam ei saa, kuid uutel viisidel-valikutel on nii häid kui halbu külgi. Suhetega seoses võib mu jutt esialgu tunduda külm ja küüniline, kuid sageli on inimesed abi saanud sellest, kui istuvad maha ning teevad kummagi lahenduse jaoks tabeli + (mida head see toob kaasa) ja (mida halba) tulpadega, kuhu panevad kirja kõik, mis pähe tuleb (Näiteks siis: Kolin mehe vanemate koju + laps on tervem; - mehe vanemad püüavad suhet sassi ajada). Seda võib ka teha 2 erineval päeval. Seejärel tuleks oma lehte rahulikult lugeda ning ikka punkti juures mõelda, et kas see tõesti on nii või ma kardan, et nii võib olla. Kui see oleks nii, siis kas ja kuidas võiksin toime tulla (esialgne idee selle kohta)? Niimoodi on võimalik selgemini aru saada, mida ma tahan teha ja mida on kasulikum/parem/mõistlikum teha. Nt punkt, et laps oleks teiega linnas elades haigem. Kahjuks ei ole te kirjutanud, milles lapse haigus seisneb. Kuid on võimalik, et tegemist on kehaliste reaktsioonidega olukorrale, mis on lapse jaoks segane ja sellele, et ema ja isa on pahurad, pinges. On võimalik, et kui nt teete valiku linna jääda, muutub elu stabiilsemaks ja teie ise rahulikumaks, misjärel lapse haiguse sümptomid kaovad. Tihtipeale vanemad kahjuks unustavad, et lapse jaoks ei ole ka väga hea kasvada kodus, kus suhetes valitseb pinge, öeldakse teineteisele ja lapsele halvasti. Või nt punkt, kus ütlete, et teie mees kindlasti ei muutu või ei tule kunagi last linna vaatama. See kõik on võimalik. Kuid samas on võimalik, et see on ainult teie hirm. Kui olukord on muutunud ja mees aru saanud, et nüüd ongi asjad teisiti ja et olete oma otsustes kindel, siis on ka võimalik, et ühel hetkel mees muudab oma käitumist. Ühesõnaga, soovitan teil erinevate valikute plusse ja miinuseid võimalikult rahulikult analüüsida.
Ütlete, et on keegi tema, kes teid tühjaks imeb. Psühholoogias on selline mõiste nagu kontrollikese. See on inimesel kas pigem väline või seesmine. Välise kontrollikeskme puhul on mul pigem tunne, et teised inimesed teevad minule midagi, elu-riik-ühsikond teeb minule midagi halba/head ja minust endast sõltub väga vähe. Võib olla tunne või uskumus, et kogu minu elu on kellegi teise kontrolli all ja/või ma pean ennekõike nendega arvestama. Seesmise kontrolli puhul on kõik vastupidine. Mida seesmisem on minu kontrollikese, seda paremini suudan ka enda eest seista, ka sellistes olukordades, kus keegi teine püüab minule halba teha. Milline on teie kontrollikese? Kui see on väline, siis on teil olemas võimalus järjest rohkem ise oma elu ja tunnete eest vastutust võtta ning teha nii, et kuigi vahepeal võib olla raskem, siis lõppkokkuvõttes on nii teil kui pojal kergem.
Küsisite ka, kuidas lapsele rääkida. Selliste juttude puhul tuleb muidugi arvestada lapse vanusega, sest mida noorem ta on, seda raskem on tal vanemate jutte mõista. On oluline, et lapsele ei jääks arusaama, et teine vanem on lahkunud tema pärast. Samuti on oluline olla aus, mitte näiteks rääkida, et issi on ära veidi ja ühel päeval tuleb, kuigi teate, et te ei ela enam koos nagu perekond.
Kui ühel hetkel tunnete, et kõik on endiselt sassis, siis soovitan teil pöörduda psühholoogi või nõustaja poole.
