Oleme koos elanud 6 aastat.Meil on 6-e kuune laps ja puberteedieas laps minu eelmisest kooselust.Oleme ennem hästi läbi saanud ja vanemasse lapsesse suhtub mees väga normaalselt.Raseduse ajal aga ei saanud me apsoluutselt läbi,pidevalt olid kohutavad riiud.Lapse sünnist peale on need riiud jätkunud.Kui soovin asju selgeks rääkida,siis ei kuula ta üldse,lihtsalt vaikib .Ma olen ka ise närviline olnud,olen saanud vähe magada ja väike laps vajab ju pidevat hoolitsust.Tema aga otsib endale pidevalt meelelahutust,et saaks võimalikult palju kodust eemal olla.Nüüd aga paar kuud on asi päris hulluks läinud.Tema ellu on tekkinud keegi teine naine.Mind ignoreeritakse nüüd täielikult,kõik mis ma teen või ütlen on halb.Olen täiesti väljapääsmatus olukorras,sõltun majanduslikult palju mehest ja vajaksin lapse kasvatamisel tema tuge.Tema on aga oma uuest silmarõõmust nii sisse võetud,et ootab ainult,millal ma ütleksin,et mine ja ta kohe läheks.Ei tea mida teha,tahaksin,et meil oleks perekond,et lapsel oleks isa.Ta ütleb,et teab ,et teeb mulle palju haiget,aga ei saa sinna midagi parata.Mind niimodi üksi lapsega maha jätta ta ka ei taha,ütleb,et kui mulle selline elu ei meeldi,siis on see minu probleem.Selline elu on aga minu jaoks täielik piin.Rääkida on ka temaga võimatu,sest kui räägin,siis räägin ju ainult mina,tema ei vasta sõnagi või,siis ainult süüdistab mind,et olen selline ja selline.Ei tea mida teha,kuidas olla hea ema oma lastele kui hinges on selline kurbus.
Olukord on teie jaoks keeruline ning emotsionaalselt raske. Lapse ootamise aja suhtes on sageli ootus, et kõik on siis väga ilus ja tore ning paari suhe on väga tugev ja ilus/romantiline. Paljude paaride puhul on kahjuks olukord vastupidine, sest hormonaalsed muutused ning naise seisundi muutused teevad n.ö oma töö. Kui paar (või mees või naine) ei ole teadlik, kuidas sellistel puhkudel käituda, võib juhtuda, et raseduse ajal eemaldutakse teineteisest ning tülid muutuvad tõsisemateks ja pikaajalisemateks. Sellise tausta puhul on kahjuks suhteliselt sage, et imikuga koju jõudes olukord ei parane, sest imik nõuab oma tähelepanu ja hoolt ning kogu pere elukorraldus on muutunud. Meeste puhul võib üheks sellise olukorraga toimetulemiseks olla tõesti see, et nad hakkavad teadlikumalt või vähem teadlikult otsima tegevust väljaspool kodu.
Kirjutate, et teie mees on leidnud teise naise, kuid saan kirjast aru, et te ei ole päris kindel selles osas, milline nende suhe on. On oluline, et saaksite oma mehega rääkida, mis on tema soovid-vajadused ja millisena tema kujutab ette edasist kooselu. Väga oluline on ka, et enne mõtlete enda jaoks läbi, millised on teie enda vajadused-soovid, millega te olete valmis leppima ja mida andestama, mida soovite oma mehelt. Saan aru, et just mehega on rääkimine raske. Kui te alustate, siis tundub mees n.ö lukku minevat ja paistab olevat kaitsepositsioonil. Kui see nii on, siis on kaitses oleva inimesega väga raske asju rahulikult arutada. Abiks võib olla see, et ütlete näiteks päev varem, et soovite arutada kooselu teemal ja küsite, millal tal oleks aega/võimalust. See võib anda positiivse eelhäälestuse. Ja juttu alustades ütlete talle selgelt, et ei soovi teda süüdistada, vaid teie eesmärk on . (nt saada selgusele, kas edasine kooselu on võimalik; rääkida, kuidas antud olukord mõjub teile ja lastele; kuidas koos elada nii, et mõlemal oleks hea vmt.). Oluline on rääkida mina-vormis enda tunnetest, mõtetest, vältida süüdistamist ja sildistamist (nt kõik te mehed oletegi sellised jobud!). Kõike seda võib olla raske teha, kuid teie jaoks on oluline aru saada, milline on teie olukord, mida mõtleb-vajab teie mees ja kuidas kujutab ette teie kooselu ning selline lähenemine võib aidata mehel teile avaneda ning nii asjadesse selgust saada ja tegutsema asuda. Kui omavahelisest rääkimisest siiski mingil moel midagi välja ei tule, soovitan teil pöörduda psühholoogi või nõustaja poole.
