Tere,Pidin täna kohe kirjutama hinges selline valu ja piin.
Siis teen lühidalt .Mees jättis mind maha kui olin 7 kuud rase.(teine naine)Oleme abielus(siiani) Meil on nüüd 2 kuune tütar ja veel 10 a.poeg. Küsin nõu selle kohta kuidas sellest üle saada kaotuse valust ,mis mees on jätnud südamesse .Keegi pole mulle nii haiget teinud nagu tema.Lubas ,et on toeks ja tuleb sünnitusele kaasa ja et me oleme kallid tema jaoks .Need olid kõik paljad sõnad.Ta ei ole mulle siiani mingit raha maksnud lapsi käib vaatamas 5 min.Tal pole aega need on ka ju tema lapsed.
Tean, et aeg parandab haavad .Kuid mida teha seni ,kuni need haavad paranevad .Ma ei taha nendest midagi kuulda ja oma meest ei soovi ka näha jne..Riidleme koguaeg.Ma ei hel ega midagi talle olen püüdnud oodata millal see kõik lõppeb ,et ma ta unustaks või et see kõik haiget enam ei teeks.(tagasi ma meest ei taha)
Vahest tahaks kas või väikest kallikust kelleldki,ja kuulda küll sa oled tubli ema oled nii hästi hakkama saanud.
Mida teha ja kuidas olla .Kuidas sellest valust üle olla.Olen samas kade ja armukade .Teevad nad ju kõike seda mida me varem koos tegime.Ja ma mõtlen koguaeg selle peale nende peale.Ma ei taha mõelda .
Jõud on otsas ja mõistus ka See viimane appi hüüe siin.
Kui kellegil on sama kogemus või oskab lihtsalt head nõu anda olen ülimalt tänulik kõigile vasatnuile.
Saan teie kirjast aru, et teie mure, valu ja üksinduse tunded on suured. Teile on haiget teinud, solvanud see kuidas mees on käitunud (jättis teid rasedana maha, ei täitnud oma lubadusi) ning teeb haiget see, kuidas mees käitub praegu (raha ei ole andnud, lapsi vaatab minimaalselt, riidlete). Lisaks sellele teevad teile haiget ka teie enda mõtted (mehest ja teisest naisest), milledest soovite lahti saada. Proovin siis teie appihüüdele vastata ja kui midagi jääb arusaamatuks/küsitavaks, siis küsige üle.
Esmalt, igasugune lahkuminek on inimestele alati valus. Naise jaoks on veel valusam maha jätmine teise naise pärast ning seda eriti veel siis kui oodatakse uut pereliiget. Sest purunevad nii ju paljud lootused-ootused, mis on uue lapse sünniga seotud ja hormonaalsed muudatused muudavad naise veelgi emotsionaalsemaks, mille tulemusena võib olla sagedamini väga tugevaid negatiivseid tundeid, üksinduse tunnet ning on raskem peatada ka oma musti mõtteid. Nüüd, kus teil on 2-kuune tütar kodus, ei ole teie olukord kergem. Ühelt poolt endiselt kestavad hormonaalsed muudatused, teiselt poolt on vaja lähedase inimese abi kahe lapse eest hoolitsemisel.
Tahate teada, mida teha seni kuni aeg haavu parandab. Kahjuks ei ole sel puhul ühest ja kiirelt toimivat retsepti. Soovitan teil oma praeguses keerulises olukorras mõelda nõustaja või psühhoterapeudi poole pöördumisel. Paarist-kolmest korrastki võib abi olla, et oleks jõudu edasi minna. Saan aru, et olete lahus nii 4-5 kuud. Tihtipeale oodatakse, et selleks ajaks on juba kergem, kuid paraku see alati nii ei ole. Alustan kõige maisemast. Üks probleem, mille välja toote, on raha küsimus. Midagi, ilma milleta siinses maailmas läbi ei saa. Oletan, et olete mehelt raha küsinud. Vahest naised seda ei tee, on selle põhjus kas uhkus või pahameel või loodetakse, et mees tuleb ühel hetkel ise selle peale. Kui olete küsinud ning ei ole mehelt mingit toetust saanud, siis soovitan tõsiselt mõelda sellele, et kuidas edasi. Kõige parem oleks ilmselt kui jõuaksite omavahelisele kokkuleppele nii summa kui maksekuupäeva osas. Kokkuleppe võiks ka kirjalikult fikseerida, nt. notari juures. Kui see ei ole võimalik, siis tasuks minu arvates kaaluda elatisraha võimalust. Kuid see tähendaks, et teil tuleks saada lahutus. See seostub teise teemaga ütlete, et ei taha meest enam tagasi ning soovite ta unustada. Ühelt poolt olete ju temaga seotud, olete abielus ja nii on väga keeruline kedagi unustada. Kui laps suurem, aega rohkem .vahest tasub lahutuse varianti kaaluda? Teiselt poolt jääte te mehega mõnes mõttes alatiseks seotuks, sest teil on ühised lapsed ning nende jaoks on oluline, et säiliks suhe isaga. See tähendab omakorda, et päris ära unustada te oma meest ka ei saa. Mille osas aeg aitab on see, et mälestused ei tee enam aja jooksul haiget. Mehega kohtumine, tema kohta lastelt kuulmine ei tee enam haiget või teeb vähemalt vähem. Kuid sinnani jõudmine on pikk tee (protsess), sarnane leinale kellegi surma puhul. Selle kohta on ka kirjutatud eneseabi raamatuid, üks selline päris hea, millest nii mõnigi minu klient on abi saanud, on John Gray raamat Marss ja Veenus uus algus. Lugemisest niisamagi võib abi olla, kuid suurem kasu on siis kui seal olevad mõtteharjutused ka läbi teha. On arusaadav, et soovite meest võimalikult palju vältida. Alguses on see hea, kuid kui arvestada laste olemasolu, siis on ühel hetkel teil ikkagi vaja omavahel rohkem suhelda. Kui võimalik, siis ehk annab teil näiteks korraldada, et kui isa tuleb, siis n.ö annab lapsed talle keegi teine üle (nt sõbranna, ema), nii et teie ei peaks omavahel kokku puutuma. Kuid samas on väga keeruline korraldada 2-kuusega olemist nii, et laps on ainult isaga. Vahest on see kuidagi võimalik kasvõi pool tundi-tund nii, et te ei pea kogu seda aega koos olema? Pojaga saaks mees ilmselt rohkem ja kergemini olla? Ma ei tea teie meest, kuid tavaliselt on meeste jaoks nende lapsed ja nendega koos olemine väga tähtsad ka peale lahku minemist. On võimalik, et mehel on praegu uue suhte puhul tähelepanu rohkem mujal ning aega vähem, kuid olen üsna kindel, et varem või hiljem soovib ta ise lastega rohkem koos olla. Tõenäoline on, et ka tema jaoks võib teiega kohtumine keeruline olla ning seetõttu tuleb ka lapsi harvemini vaatama. Oleks väga hea kui saaksite mehega omavahel rahulikult rääkida kõigest sellest, mis puudutab lapsi (raha, kohtumised). See võib olla väga raske, kuid tasub kasutada mina-sõnumeid enda tunnete, mõtete ja soovide väljendamiseks; hoiduda süüdistamisest, mis võib mehes hoopis trotsi tekitada ning nii ei jõua te kusagile.
Kuid mida teha teie enda mõtetega? Lahku mineku puhul on seegi sage, et mõeldakse sellest, kuidas nad on õnnelikud ja teevad seda ja seda ja mina olen siin üksinda ja .. ning need on mõtted, mis teevad haiget ja ei lase ka haavadel paraneda. Mõtteid peatada ei ole kerge, kuid see on võimalik. Valusate mõtete puhul on hea need kord-kaks lõpuni mõelda, n.ö karikas põhjani juua. Kuid teistel kordadel neid peatada. Selle lõpuni mõtlemise ja mõtete peatamise puhul võibki abi olla psühholoogist. Mõtlemisest on juttu ka eelpool mainitud raamatus, erinevaid võtteid mõtete peatamiseks võite leida ka raamatutest, mis on mõeldud ärevushäiretega inimestele. Näiteks kui märkate, et mõte hakkab jälle n.ö vana rada minema, siis on üks võimalus teha midagi, mis nõuab teie tähelepanu ja nii saate mõtte kõrvale juhtida. Mõtteid on kergem ohjes hoida kui enda energia karikas on täis. Ehk mida puhanumana, kindlamana ennast tunnete, seda lihtsam teil on oma musti mõtteid kontrollida. Teie kirjast ei selgu, et kui palju praktilist tuge saate oma teistelt lähedastelt inimestelt. Lausest hea ema kohta jääb aga mulje, et emotsionaalset tuge (kiitust, tunnustust, mõistmist) ei saa te vist piisavalt. Kooselude puhul juhtub mõnikord, et igasuguse toe pakkujaks kujuneb ainult partner. Kui nii on ka teiega läinud, siis oleks aeg pöörduda oma teiste lähedaste poole ning vajadusel neile otse välja öelda, et mis on see mida vajate. Näiteks öeldagi, et vajate rohkem tunnustust, abi laste hoidmisel et saaksite veidi omaettegi olla vmt.
Miia, ma olen kindel, et olete tubli ema ja olete siiani hakkama saanud. Usun, et saate ka edaspidigi, nii ema kui lihtsalt naisena. Kui veel on tahtmist kirjutada-küsida, siis vastan meeleldi.
Kui veel on tahtmist kirjutada-küsida, siis vastan meeleldi.