|
ilma isata kasvav laps
Külaline
|
|
Postitatud 27.03.2008 kell 01:38
|
kuidas peaksin käituma oma olukorras, kui lapse sünnitunnistusel on isa andmete asemel tühi koht, aga tahaksin nüüd aasta hiljem siiski asju natuke muuta. olukord on selline, et oleme lapse isaga väga ammused sõbrad, kuid sellegipoolest püsivalt koos me pole elanud ja ei kavatse seda ka tulevikus.
kui ma temast rasedaks jäin, siis ei kahelnud ma kordagi oma otsuses, et saan lapse kasvatamisega vabalt ka üksi hakkama. rääkisime lapse isaga põhimõtteliselt asjad läbi, lapsega oli ta nõus, aga ta ei soovinud et ta nimi sünnitunnistusele kantakse. selleks oli tal miljon põhjust, lühidalt - ta pole oma loomult pereinimene.
kuna minul bioloogiline kell tiksus, hormoonid möllasid jne, siis ei tundunud see kõik mulle alguses üldse olulisena. lapse isa figureeris kah minu elus... ühesõnaga, rõõm raseduse ja lapse saamise üle varjutas kõik muud teemad ja probleemid.
nüüd on laps veidi üle aasta ja olukord on võtnud vähe selgemad jooned.
ma mõtlesin, et vaatan, kuidas olukord kujuneb ja milliseks meie suhe(kui seda üldse nii saab nimetada) muutub, ning kuidas suhtub lapse isa tegelikkuses oma lapsesse. noh algul näitas ta mingit huvi, aga kui aasta hakkas täis saama, siis hakkas ka see esialgne huvi hääbuma. lapse sünnipäevale ta ei jõudnudki näiteks.
ok, see pole mulle tegelikult eriti üllatuseks, kui ma oleksin temas 100% kindel olnud, siis oleks meie kooselust ka midagi välja tulnud, aga ma tunnen teda selleks liiga palju, et imedesse uskuda. aga jah, sõbrana, või aegajalt kokku saada, seksida vms, sellisena sobis meie suhe väga hästi, sest kumbki ei oodanud teiselt poolelt midagi liigset.
nii, ja nüüd siis teema juurde. ma siiski kuskil südamesopis lootsin sinisilmselt mingile imele, et ta kasvõi natukene hoolib sellest lapsest, aga tegelikkuses on ta selle "probleemi" enda elust täielikult kõrvale lükanud. ja nüüd küsingi, et kas üldse ongi võimalik sellises olukorras, kuidagi ametlikult alimente välja nõuda?
kui see on võimalik, siis olen nüüd(jah alles aasta hiljem) valmis lapse bioloogiliselt isalt hakkama elatist välja nõudma. sest lootus, et oh, küll ta meid ikka rahaliselt toetab, kui me lapsega hätta peaks jääma...see ei toiminud.
kas see on üldse minu olukorras võimalik, ja kui on, siis millest ma alustama peaksin ja kuidas toimima?
tean, et vabatahtlikult poleks lapse isa nõus ennast dokumentides "siduma" selle lapsega, aga samas võiks siis ju vähemalt veidikenegi märku anda, et ta oma lapsest hoolib. aastaseks sünnipäevaks oleks võinud ju mingigi kingitus olla(kasvõi 10 kroonine mudelauto), aga ta lihtsalt helistas, et millal läbi võib astuda. vastasin, et vahet ju pole millal iga kell on teretulnud ja sobiv...ja ta ei leidnudki seda sobivat aega. see panigi mõtlema, et ärgu siis olgu sellele lapsele lähedane isa, aga siis maksku seaduste järgi elatist, sest see on tegelikult ju tema laps samuti ja põhimõtte, et lapsed on elu õied, aga las kasvavad mujal mitte minu aias...seaduse järgi võiks siis vähemalt rahaliselt toetada ja mul oleks lihtsam ka tulevikus oma lapsele seletada, miks ta isa meiega ei ela.
sest tegelikult tulin mina temal soovile vastu, et jätsin selle koha tühjaks...aga nüüd ma ei leia enam, et ma peaksin nii vastutulelik olema...
tore, kui keegi on sarnase kogemusega kokku puutunud ja oskaks nõu anda.
ja ei heida ette, kui siit sada erinevat etteheidet või arvamust minu aadressil tulema hakkab.
oodatud oleks siiski asjalikumad nõuanded
|
|
