Tegin oma mehele aastavahetusel ettepaneku lahutada. Abikaasa reageeris ebaootuspäraselt vihaselt ja pettunult. Kuidas ma saan öelda, et meil pole armastust ja põhjust koos olla. Ta ju armastab mind. Mis sellest, et mina seda ei tunne. See et tunnen vaid emotsionaalset tühjust, hüljatust ja kõigi mulle oluliste vajaduste rahuldamata jäämist, pole veel põhjust lahutada. See on minu luul sest tegelikult nii ju pole jne.
Lõpuks ultimaatum: tema pole Süüdi kui mulle mõni mees on pähe hakanud! Mingu ma ja löögu l---i ja kui teised on ka muutunud tavalisteks, võin paluda, äkki võtab ta mu tagasi. Lapsed jäävad talle, ärgu ma kujutagu ette, et tohin koos lastega ära minna ja teda üksi jätta.
Jutt jäi sinna paika ja hakkasin mõtlema, kas jälle olen mina kõigest valesti aru saanud? Mul on ju tegelikult imetore mees. Ta on ilus, tark ja kõrgharidusega. Tal on väärikas juhtiv töökoht ja hea palk. Meil on ilus kodu ja tublid ,targad lapsed. Mees ei joo, ei suitseta ei vahi võõraid naisi, ei käi sõpradega klubis. Tegelikult ei käi üldse kuskil kodust ära v-a tööl. Tema hobi on tema töö ja tema sõbrad on tema juhatuse liikmed. Minu käimisi pole ta iial piiranud ega ette kirjutanud kas ma võin meeskolleegiga koos nädalalaks soome komandeeringusse sõita või ei. Me ei tülitse vaid arutleme arukalt ja koostame +/- tabeleid kui vajame mõnes küsimuses lahendust.
Pealt näha peaks ju olema tegemist ideaalse abieluga?
Oleme mehega abielus üle 10 aasta. Enne seda veel 3,5 aastat kooselu. Lapsed sündisid 2 aastat ja 4 aastat peale pulmi. Kui maja sai valmis. Kõik on läinud nagu raamatu järgi peaks.
Aga meie lastel on juba 5aastat astmaatilised hood, seletamatud kõhu ja peavalud, luuvalud, halb olla jne. Nad püüavad mind väga hoida ja küsivad mitu korda päevas: Emme kas sa oled väsinud, et sul nii kuri nägu on? Emme , kas tahad, ma teen Sulle kohvi? Emme, kas me peame tasa olema?
Ühel õhtul, kui ma teatasin lastele, et issi läheb (jälle) 2 päevaks komandeeringusse, hüüdsid lapsed traditsiooniliselt Huraa, nüüd teeme jälle midagi vahvat! Kui me õhtul kamina ees istusime pani vanem laps pea mulle õlale ja ütles: Mulle meeldib kui isa on komandeeringus, siis oled sa nii rõõmus ja me teeme igasugu toredaid asju!
Sain nagu kaminahaluga vastu pead. Mu laps on rõõmus, et kodust ära on isa, kes hoiab neid, külvab kinkidega üle, õpib nendega, sõidutab neid maailma otsa ja on ehitanud neile kodu, mida sõbrad kadestavad! Superisa!
Hakkasin ennast ja oma tundeid analüüsima. Jah, ma olin rõõmus ja vaba, kui mees oli ära ja pinges ja kohutavalt tasakaalutu, kui mees oli kodus.
Ma ei tahtnud enam aastaid aastaid mehega füüsilist lähedust ja meie seks elu oli hääbunud peaaegu olematuks. Meil pole mitte ühtegi ühist huvi ega teemat. Me vestlused puudutavad ainult kuuplaani, tegevusgraafikut ja laste edusamme või raporteerin mehele päevasündmustest.
Ma saan temalt küll palju abi töises plaanis, ta on hea kolleeg ja koostööpartner, kuid ei mingit abi hingeliselt või inimlikus läheduses. Me oleme juba aastaid kaks inimest kes ei armasta teineteist.
Rääkisime mehega sellest ja ta tunnistas, et olen jah närviline ja ettearvamatu ja ta ei oska enam mitte midagi teha, et minu tuju tõsta. Rääkisime mis vajadused kummalgi on. Tema vajab turvalist kodu, tagalat kuhu tulla, naist kes teda füüsiliselt erutaks ja süle, kuhu pea panna, kui on raske. Kõik see on tal olemas, va see et teda erutav naine seksib temaga ülivähe, aga sundida ta mind ei taha. Mina kirjeldasin oma probleeme. Abikaasa hinnangul peaks ma oma soovid üle vaatama, ( hoolimist, hellust, tähelepanu, respekti Sa ju saad seda kõike! Ära valeta ja liialda!)või olen ma valesti aru saanud (et ka minu soove arvestataks maja planeerimisel, seinte värvi valikul, pere eelarve tegemisel ta ju kuulas mu ära, aga ma tahtsin valesid asju) või ebareaalsed: suhelda inimestega, käia külas, kutsuda külalisi, hankida kas või üks ühine hobi ( ma võin ju sinuga kaasa tulla sinna, kui sa tahad, aga pea meeles, et ainult sinu nimel, ise ma seda kaasa tegema ei hakka)
Jne
Kas ma teen oma mehele liiga? Kas ma olen pimestatud soovist olla naine ja tunda armastust? Kas on võimalik avastada armastus endas oma mehe vastu. Taastada seda, mis kunagi ehk oli. Kuigi kui ma nüüd meenutan, siis ma ei mäleta, kas ma teda üldse kunagi armastasin. Ta u ütles mulle, et ma pean armastama teda, kui ma arvan teisiti, siis olen valesti aru saanud.
Teie kirjast võib lugeda välja seda, et olete teemat enda jaoks põhjalikult analüüsinud. Väga hea on see, et olete saanud ka abikaasaga suhtes toimuvat avameelset arutada (kirja põhjal jääb selline mulje). Teie esimest postitust lugedes jäi silma see, et vaatamata omavahelisele mõtete ja tunnete jagamisele pole abikaasa Teid ära kuulanud ja mõistmist väljendanud. Kui inimene räägib oma tunnetest, siis pole teisel (ka väga lähedasel inimesel) õigust ega pädevust öelda, et Sa tunned valesti. Tunded tulevad meie mõtetest ja hinnangutest olukordadele. Mitte ükski emotsioon ei saa olla vale, küll aga võib olla emotsiooni aluseks olev mõte kallutatud, ennatlik. Kui inimene ütleb, et ta tunneb ühte või teist emotsiooni, siis pole teisel redigeerimisõigust. Perevestlused konfliktsituatsioonides kipuvad ajajooksul kinni jooksma ühesugusesse mudelisse. Piltlikult, inimesed leiavad ennast jälle ja jälle rääkimas samal teemal ja reageerimas samasugusel viisil. Sellised standarddialoogid, kus teatakse ka tihti juba ette mida partner ütleb ja kuidas käitub, lõppevad reeglina sarnaselt lahendust toomata. Kuna kirja põhjal jääb mulje, et te mõlemad partneriga olete motiveeritud ühise kooselu nimel tegema ühiselt ka pingutusi, siis soovitaks teha koostööd pereterapeudiga. Teie omavaheline suhtlemine võib olla takerdunud väljakujunenud rollidesse ja suhtlemismustritesse, millest vabanemiseks oleks terapeudist kasu.
