Oleme mehega koos elanud 9-aastat ning meil on kaks toredat poega. Umbes kolm aastat tagasi avastasin, et mehel on armuke. Mees muidugi eitas alguses, aga tunnistas lõpuks üles, et tõesti keegi oli. Mina olin pettunud ning otsustasin ära minna tema juurest. Pakkisin juba asjad kokku ning läksin esialgu vanaema juurde. Mees anus, et ma tagasi tuleks, tunnistas oma eksimust ja lubas, et seda enam ei juhtu. Ma otsustasin, et annan mehele ühe võimaluse veel ning kolisin tagasi. Nüüd on möödunud umbes kolm aastat, kus olen järjekordselt dilemma ees. Enamus naisi ju tunneb ära mehe käitumisest, olemusest kui midagi on valesti. Ma ei hakanud midagi ütlema, kuid jälgisin vaikides meest. Alles siis kui olin kindel, et keegi kolmas on mängus otsustasin mehega rääkida. Imestasin, et mees kes on kinnise loomuga ning eriti suhetest rääkida ei armasta nii avameelseslt rääkis. Mees väitab, et vahekorras pole ta olnud selle tüdrukuga, aga suudelnud on (suudlemise kohta ütleb, et see pole ju petmine). Ütles, et tüdruk on huvitav omapärane, aga mina olen tavaline. Kui ma ütlesin, et siis me peaks lahku minema, siis sellepeale ütles ta ei "ei tea". Ma ise arvan, et mees on armunud ning segaduses. Nüüd ma otsustasin, et lähen jäädavalt ta juurest minema, kuigi see on väga raske samm. Korter, mida osta plaanin on olemas ning ajan laenuasju. Mees on minu korteriostuga nõus, käitub nagu poleks midagi olnud. Süda valutab kõige rohke laste pärast, kuna ei tea kuidas neile lahkuminemine ning elukohavahetus mõjub. Vanem poiss on 8-aastane ning väiksem 5-aastane. Ei tea, kas astun õige sammu elus, tundub et igapäevaga on äraminemine raskem, aga ma olen juba otsustanud. Kardan seda, et mees tuleb mingi aja möödudes mõistusele ning palub mind tagasi, aga kas ma suudan nii tugev olla et teda unustada.
Lahkuminek on suur otsus ja selle tegemine ongi raske ja võtab aega. See ei ole otsus, mida ühe hooga teha. Teie kirjast aga tundub, et Teie tunded mehe vastu on ikka veel alles. Samas olete ka palju haiget saanud ja on raske otsustada, kas on jaksu taas kord otsast alustada. Kui peres on ka lapsi, siis muudab see olukorra veelgi keerulisemaks.
Nõustun siinkohal Katiga, kes soovitab pöörduda perenõustaja poole. Isegi, kui olete otsustanud lahku kolida ja selleks juba konkreetseid ja julgeid samme ette võtnud, ei tee paha kellegi neutraalsega arutada ja oma tunnetest rääkida. Kui mees otsustab taas, et tahaks kooselu jätkata, siis üheks tingimuseks võiks olla koos pereterapeudi juurde minek. Muidu on tõesti oht, et vanad asjad korduvad
