Küsimus on olnud õhus juba kuu aega. Kõige hullem on see, et ta ise ka ei tea, mis temaga toimub. Me pole armatsenud juba kolm nädalat, sellest nädal aega olid minul "päevad" kuid ma ei jätnud teda sellepärast kõrvale, suutsin teda rahuldada ka siis. Sest siis ta veel tahtis mind.
Selline sissejuhatus on ehk segane aga just nii praegu asjad on ja kui ma siin sellest kirjutan ja keegi minust aru saab, siis hakkab endal ka ehk kergem.
Väike lühitutvustus ehk oleks vajalik meie elu kohta.
Mina olen 28 aastane naine, kellel 7 a poeg. Mees on 23 ja ei ole lapse isa. Praegu mehega olen olnud tuttav ca 2 aastat, käima hakkasime ca 1,4 a tagasi ja koos elama paar kuud vähem kui aasta.
On olnud tülisid, arusaamatusi...kuid pigem ütleks, et meie sisekliima on väga hea. Armastust on tunda õhus siiani. Õigemini oli veel kuu aega tagasi. Nüüd on midagi juhtunud ja ma ei suuda välja mõelda, mis see on. Ma näen ja tajun seda. Ta ütleb, et armastab mind. Ta ütleb, et asi pole minust, et ta seksida ei taha. Ta ütleb, et tahab minuga koos olla. Ometi teatas ükspäev, et tahab eestist ära kolida ja kui v
imalus tööl avaneb (välislähetus ükskõik kuhu) siis tahab minna. Ta teab, et laps läheb sel sügisel alles kooli ja ma ei saaks paar aastat kuhugi minna, sest tahan lasta lapsel kohaneda sellegi uue olukorraga kõigepealt. Me oleme sellest ka rääkinud, et ma arvatavasti ei läheks niipea kuhugi mujale elama. Nüüd aga läheks ta kasvõi üksi....ta tundub kuidagi eemal, hajevil...tõsine. Mures. Ma mõistan, et on ikka vahel rahamured, töömured jne. Aga kõigest saaks ju rääkida.
Kui ma ütlen talle, kuidas see kõik mulle mõjub, siis ta ütleb, et ei taha mulle haiget teha ja peab mõtlema järele, mis toimub. Aga ma ei taha olla lihtsalt ootel. Ma tahan meest! Mis siis ikkagi tegema peaks? Andma talle veel aega mõelda? Aga kui ta ei mõtlegi lahendust välja ja samal ajal me kaugeneme teineteisest veelgi? Ma ei taha teda kaotada, armasta teda väga kuigi jätan talle ruumi hingamiseks ja ei käi peale....sanas tahaks ju õhtul kaissu pugeda aga ei julge enam seda teha, ei tea, mida ta tunne. Kas tahab mind eemale lükata või hoida....
Nii tohutu segadus on.....
On arusaadav, et mehe käitumine on tekitanud segadust ning küsimusi. Teie postitusi lugedes jääb mulle silma mitu teemat.
a) Teie mees on avaldanud soovi Eestist ära kolida ning on valmis seda tegema ka üksinda. Selline olukord võib perekonna jaoks olla väga keeruline ning raskesti mõistetav, eriti kui ei ole teada miks teine inimene soovib seda teha ning kui pikk see lahus olemine võiks olla. Taolistes olukordades on hea kui kõik osapooled saavad rääkida sellest, mida nad vajavad ja mis on nende jaoks oluline, väärtuslik. Hea on siin kasutada mina-sõnumeid, aktiivset kuulamist.
Teie postitusest saan aru, et teil on hinges valus kahtlus, et kas mees on teile ikka pühendunud või ei. On võimalik, et kahtlus või okas nagu ütlete, tuleb sellest, et te ei ole enda jaoks saanud vastust küsimusele, et miks mees soovib välismaale tööle minna. Siin võib olla mitmeid erinevaid põhjusi (nt. soov ennast teostada, saada uusi kogemusi, tagada perekonnale finantsiline turvalisus), kuid oletuste ja kahtluste asemel on parem saada vastus mehelt endalt. Kui tal on enda jaoks asjad segased, siis on arusaadav, et tal on ka keeruline teie küsimustele vastata. Olete talle rääkinud, kuidas ennast oma praeguses olukorras tunnete, mis on andnud talle võimaluse mõista seda, mis teiega toimub. Taolistes olukordades, kus inimeste vajadused on erinevad, võib olla abi võitja-võitja meetodi kasutamisest, mis aitab osapooltel teineteist ja tihtipeale ka enda vajadusi paremini mõista ning seeläbi lahendusteni jõuda. On leitud, et kasuks tuleb ka see kui lepitakse kokku, et millal täpselt probleemsest teemast rääkima hakatakse. See annab võimaluse vestluseks valmistuda.
b) On võimalik, et partneril on keeruline oma vajadusi ja tundeid sõnastada. Seda eriti juhul kui endalegi ei ole kõik selge. Paljud inimesed on sellisel juhul kogenud, et kaaslasega asja arutades võivad enda mõtted ja tahtmised selgemaks muutuda. Oma tunnetest, mõtetest-kavatsustest rääkimine on paarisuhtes tihtipeale raskem just meestele. Sellisel juhul võib abiks olla kui naine saadab ennetavaid sõnumeid nt. võib öelda, et Paar päeva on mulle paistnud, et sa oled millegi pärast mures. Kui sa tahad minuga rääkida, asju arutada, siis tule ja ütle mulle ma olen valmis sind kuulama ja arutama. Sellist arutelu soodustab veel see kui arutelu käigus kasutatakse aktiivset kuulamist, edastatakse mina-sõnumeid, peegeldatakse teise inimese mõtteid ja tundeid ning püsitakse arutelu teema juures. Hinnangute andmine (nt. Kuidas sul küll selline mõte saab olla!) ja süüdistamine (nt. Sa ei hooli minust!) võivad mehelt võtta igasuguse soovi asju arutada sel hetkel ning ka tulevikus.
c) Ütlete, et panite oma mured, mõtted ja tunded kirja, mille andsite mehele. On olukordi, kus kirjutamine võib tõepoolest olla samm, mis aitab partnereid edasi ja nii jõutakse ka silmast-silma vestlusteni. Oma terapeudi töö praktikas olen kogenud, et kirjast võib abi olla ka juhul kui see jääb ainult endale, sest kirjutamise käigus võivad mõtted muutuda selgemaks. Tean perekondi, kus on kokku lepitud, et kui on mure, millest ei suuda või ei oska rääkida, siis algatuseks sellest hoopis kirjutatakse.
d) Kirjutate ka oma murest seoses seksiga. On arusaadav, et kui inimesel on mure, segadus või väsimus, võib ka tema seksuaalsus väheneda. Ja see ei ole tingitud partneri käitumisest või mittesobivusest. Partner võib olla endiselt armas ja atraktiivne. Sageli esineb ka olukordi, kus inimene ise otseselt ei oskagi selgitada, miks tema seksuaalsus on vähenenud. On hea kui sellises olukorras suudetakse jääda rahulikuks, hoidutakse süüdistustest ning kahtlustusest. Teie postituses paistab ka segadust, et kuidas sellises olukorras käituda, mis on mehe jaoks vastuvõetav ja mis mitte. Kui seksuaalvahekorras ollakse mingil põhjusel harvem, siis ei pruugi see kohe tähendada füüsilise läheduse puudumist. Sarnases olukorras võiks oma partnerile teada anda, et olete segaduses ei tea kas kaissu pugemine talle meeldiks või ei. Teraapia vastuvõtul olen kohanud juhtumeid, kus ühe partneri seksuaalsus on langenud, kuid soovib endiselt füüsilist lähedust. Kuid teine partner ei julge seda pakkuda, sest arvab, et see on teise jaoks vastumeelne.
