Kirjutan nimelt järgmise murega. Vanemad on mõlemad 50ndate alguses, lapsed on kenasti suureks kasvatatud, neil oma pered ja pereelud korras. Kõik võiks olla nagu hästi, aga kahjuks on vanemate omavahelised suhted muutunud üha hullemaks. On selge, et mõlemad põevad keskeakriisi, eriti tugevalt on see väljendunud isal. Emasse suhtumine on negatiivne, halvustab, norib ja otsib igast pisiasjast tüli, näitkes miks ema meigib end, miks jalutamas käib jne. iial ei või teada kust pomm plahvatada võib.Tulemuseks, ema tunneb end alavääristatuna, enesehinnang lööb kõikuma, loobub kohati oma tegevustest, sest see võib teist poolt pahandada. Ema on suhteliselt kergesti ärrituv, pingesituatsioonis ei suuda jääda rahulikuks vaid enamasti reageerib rünnakuga või puhkeb nutma. Kui oleme külas on nende omavahelises suhtlemises tunda pinget. Ehk oskate soovitada, kuidas ema taolistele norimistele reageerima peaks. Pereterapeudi juurde ei oleks isa kindlasti nõus minema, ning oma probleemi ta ka ilmselt ei tunnista on olnud elu aeg suhteliselt autoritaarne inimene. Teisalt tunnen ise, et olen väsinud pidevast nende probleemide kuulamisest ja selle üle juurdlemisest ning soovituste jagamisest ning ilmselt vajan ise varsti nõustamist, kuidas end nende probleemidest välja lülitada. Teisalt mõistan, et iseenesest on hea kui kellelgi on muret räägitud.
Selline vanus toob kaasa endaga enamaltjaolt uued rollid nii perekonnas kui laiemalt ühiskonnas. Lapsed on suured ja kodust läinud, nüüd on keskmes jällegi paarisuhe. Vanemad, kes varasemalt muretsesid ennekõike laste vajaduste ja soovide eest ja võibolla ka et väärtustasid ennast vaid läbi perekonna on uues olukorras nüüd on aega iseenda ja partneri jaoks. Lähisuhe on ajas muutuv. Lisaks toimuvad ealised muutused, mida on tihti raske aktsepteerida. Naistel on ka lisaks hormonaalsed muutused ja oma füüsiliste muutustega leppimine, mis võib tugevalt mõjutada meeleolu ja selle stabiilsust. Samuti ka tööalaselt võidakse tunda, et tuleb konkureerida nooremate inimestega jms. Kõigi nende muutustega on oluliselt lihtsam toime tulla kui on toetav paarisuhe.
Põhjuseid, miks selline üksteist hävitav suhtlemine on tekkinud võib olla palju. See kas tegu on keskea kriisiga on kõrvaltvaatajal raske määratleda. Seda teavad suhtes olijad ise kõige paremini. Kuna suhe on mõlema partneri vastutus siis loomulikult parim lahendus oleks pöörduda probleemide tekkimisel paarinõustaja juurde. Kui sellist kokkulepet pole aga võimalik saavutada ja üks osapool loobub koostööst ja vastutusest siis võiks professionaalse abi poole pöörduda see inimene, kelle jaoks tekkinud olukord on raske. Kui üks inimene muudab oma käitumist ja suhtlemist siis paratamatult mõjutab see ka partneri käitumist.
Kahtlemata on kõrvalseisjana väga raske pealt vaadata enda jaoks lähedaste inimeste ebakõla. Kuid paratamatult jääb kõrvalseisjatele kaks valikut: kas aktsepteerida või väljendada oma ebamugavust/häiritust selles olukorras. Olles selliste hävitavate etteheidete pealtkuuljaks võiksite Te väljendada Mina-sõnumiga oma enda tundeid, mõtteid selles olukorras (Nt Mul on väga raske teil külas olla, kui ., Mulle tundub ebaõiglane ., Mul on väga kahju ).
Suhe on kahe inimese vaheline asi ja selle kvaliteedi määravad ja seda muuta saavad ainult need samad suhtes olevad inimesed.
