Kuulen külapealt pidevalt, kui must, laisk, lohakas, litsakas inimene ma olen. Meheemal oli varasemalt kombeks meil kappides sorida, ega ma tõesti mingi puhtusefriik ei ole, aga neid süüdistusi mis see inimene minu kohta igale möödakäiale heietab ka ei ole.
Nooremast peast kippus käsutama ka. Oleme läinud kunagi ka sõnelema, mispeale tuli kätega kallale ja uskuge või mitte lõi panniga pähe
See koht valutab vahel, kui on vihmane ilm, eks ma panin siis vastu ka. Kümme aastat ei ole me suhelnud ja eks igaüks on saanud asjade üle järele mõelda. Ta tahab suhelda nüüd, millegipärast on mul tunne, et kõik algab siis uuesti. Sisetunne lausa kisendab, et ma seda mingil juhul ei teeks. Mõistus ja südametunnistus, aga räägivad, et ta on vana inimene, kes teab palju aastaid tal veel jäänud on ja ta tahab suhelda.
Ma ei suuda talle andestada, ja peaksin sisuliselt ennast maha suruma. Mees aga tahab, et tuleksin kaasa, kui tal on tähtpäevad. Mis teha?
Kui Te enda jaoks need plussid ja miinused kokku võtete, peaks vastus esitatud küsimusele käes olema. Kui Te alustaksite ämmaga taas suhtlemist vaid teiste rahulolu pärast ja see tähendaks Teie jaoks 100% eneseohverdust, siis on see kasutegur küll küsitav. Kui Teid hoiab tagasi hirm, et varasem suhtlusviis võib jätkuda oleks mõistlik väljendada seda avameelselt nii oma mehele kui ämmale. Ei pea ju eeldama, et teist kahest südamesõbrannad saavad. Tegu on siiski Teie jaoks inimesega, kellega Teil oli aastaid tagasi väga emotsionaalselt raske ja pingeküllane suhe. See suhe võib saada käesolevas ajas teise tähenduse, eeldusel kui mõlemad inimesed seda soovivad.
