Olen lõpuks peale 10 aastat leidnud mehe kellega tahaks oma elu jagada. Kõik oleks muidu suurepärane aga mul on laps. Ja praeguseks juba 11 aastane ning siiani ilma isata kasvanud. Laps on aga mul pisut probleemne- jonnakas, ei taha midagi kellegi heaks teha, ei taha õppida ja koolis käia jne. Kõik see on muidugi millestki tingitud. Et ei ole olnud õiget perekonda ja nüüd keegi tuleb teda kasvatama. Üldse ei saagi mees ja laps eriti omavahel läbi. Mehe arust ei ole minu lapsel häid omadusi. Saatsin sellepärast lapse uuringutele, et mis tal siis viga on. Seda mis selgus, teadsin ma ka ise. Et laps vajab rohkem tähelepanu ja hoolitsust. Olengi tahtnud talle seda kõike pakkuda. Nüüd on meil ilus kodu aga ma ei ole õnnelik, sest saatsin lapse tema käitumise pärast kooli kus on õpilaskodu ja mis asub teises linnas. Ja mõnes mõttes saatsin ka sellepärast, et tülisid mehega lapse pärast vältida. Loodan, et aja möödudes saab mees temaga paremini suhtlema. Ja lapsele seal koolis meeldib. Kui ei meeldiks ei jätaks ma teda sinna. Tundub, et koolist on ka abi olnud, õppimine on korras. Seal on ka distsipliini rohkem. Mida mina talle pakkuda ei saanud kohe kooli alguses. Olin siis üksi ja tööpäevad kestsid 20ni. Koju jõudsin kell 21 ja mis õppimine siis enam on või , kui palju laps sellest kinni võtab. Nüüd on muidugi palju muutunud paremaks aga kõik on oma jälje jätnud. Mure on tegelikult selles, et kas loota seda, et mees hakkab last kunagi aktsepteerima või on seda mõtetu loota? Muidugi teeb asja raskeks ka see, et mehel endal on ka laps aga tütar ja nagu väike ingel. Elab küll emaga aga käib tihti meil. Mees võrdleb lapsi omavahel. Segane lugu. Aga kirjutan edasi, kui tekib küsimusi või kui keegi oskab nõu anda. Tänan!
Kirjutate, et olete leidnud mehe, kellega soovite koos elada, kuid samas olete õnnetu, et poeg, kellega on olnud raskusi, on nüüd kodunt kaugel õppimas. Seega olete teinud koolivahetusega raske otsuse, lootes, et selles koolis laabub õppimine paremini ja ka käitumine muutub tasakaalukamaks. Kirjast selgub ka, et lisapõhjus poja kooli vahetuseks oli tülid lapse pärast mehega.
Nüüd olete otsimas vastust sellele, kas mehe suhtumine poega võiks muutuda.
Kui tegemist on rahulolematusega poisi käitumise suhtes, siis on oluline leida sobivad reageerimisviisid ja kasvatusvõtted (konkreetset tuge on lastevanematele andnud nt Gordoni Perekool, raamat Tark lapsevanem). Palju raskem on toime tulla ja muuta suhtumisi, nt kui on raske aktsepteerida teist inimest sellisena nagu ta on, leppida teisi eripäraga, isiksuse omadustega, olgu ta siis väike või suur. See on teema, mis vajab eneseanalüüsi näiteks koos psühholoogi või terapeudiga.
Kui soovite aidata kaasa suhete parandamisele oma peres, siis oleks parim pereteraapia, kus on kaasatud kogu pere.
Ja oluline on arutleda senise elukorralduse üle. Kui poeg on perest eemal, siis suhted ei saa toitu, kontaktid hõrenevad ning see soodustab eemaldumist, võõrandumist, mitte seotust ja mõistmist. Emotsionaalset lähedust ja hoolimist vajab aga igaüks, kui selleks ei ole pere, siis otsitakse seda mujalt. Kuidas saaksid mehe ja poja suhted paraneda kui nad ei suhtle? Senine lahendus on pigem nende suhtlemise vältimine.
Olete ilmselt raske dilemma ees ja selguse loomiseks on hea vaadata ka endasse mis on see mida väärtustate, mida vajate, et rahul olla ja rõõmu tunda. Usun, et on võimalusi leida selline lahendus, mis arvestaks kõikide heaolu.
Häid mõtteid ja äratundmisi.
