Mäletan seda tunnet, mis oli , kui kõndisime varahommikul kodu poole mööda inimtühja teed. Mõlemad polnud silmatäitki maganud ja kumbki polnud natukenegi väsinud.
Mäletan Sind nagu Sa olid, veidi kohmetu, ei osanud minuga midagi teha... Ja ma ise hirmul, et peletan Su eemale oma liigse otsekohesuse ja hirmsuure EGOga.
Mäletan seda, et kord olid Sina mulle palju rohkem kui praegu. Ootasin sinuga kohtumist kui õnnistust. Praegu... Ei taha, et Sa koju tuleks. Ei taha enam Sinu olla.
Mäletan seda meest, kes käis vabatahtlikult lapsega õues. Kui ei mäletaks, siis ehk ei ootaks, et Sa praegugi vahel lastega üksi jäädes võtaksid vaevaks ilma käskimata välja mängima minna.
Mäletan... kui ei mäletaks, siis ehk ei olekski midagi valesti. Siis ma ei nutaks taga seda, mis oli, või ootaks seda mis tulemas. Siis ma ehk oleks ka õnnelik.
Sa ei palu iial vabandust. Sul on alati õigust üle. Sa unustab lapsele kolmest korrast kahel rohu anda ja mul pole õigust Sulle seda öelda. Sa vaatad enne telekat kui mind. Ma tulen üldse Sulle meelde vaid siis, kui pahaseks saan, kui Su elu sellega keeruliseks teen.
Keegi ütles mulle kord, et armastus saab otsa kui sokid hakkavad haisema. Kas meie armastus on siis otsas? Ma leian Sinus vaid vigu-vigu-vigu. Ma ei näe meie elus enam midagi hea. Asjad, mis mind rõõmustavad, on seotud lastega, on seotud tööga, mitte sinuga... Ma tean, ma tunnen Sa oled hea mees, ehk ka hea isa, kui ma laseks Sul seda olla. Aga ma ei suuda. Mul on vaja kõike liiga sügavalt, liiga hingega elan ma... Ja liiga vähe mõistad Sina seda.
Kui ma suudaks. Kui ma suudaks mitte näha Sinus kedagi, kes peaks mind mõistma, kui ma vaid usuks, et Sa peadki olema nagu Sa oled, et Sinu tähelepanu sai otsa, et kord öeldud
ma armastan Sind kestanb kuni väidad vastupidist... Kui ma vaid... Aga ei, enne olen ma üksi. See ei hirmuta mind. Ma tean, ma olen piisavalt tugev, et jääda üksi lastega. Ja sina tead seda ka.
Mul pole õigust võtta lastelt isa. Aga kas Sinul on õigus võtta minult mu tiivad? Kas Sinul on õigus muuta mind õnnetuks vaid selle pärast, et Sa ei mõista, mis on minu sees? Meil kummalgi pole õigus. Aga... Kuidagi me peame edasi elama. Ma ei usu sellesse, et olla koos vaid laste pärast. Ma suudaks Sul minna lasta, aga ma ei suuda olla poolenisti koos. Kas kõik või mitte midagi... Ja seda heidad Sa mulle ka ette.
Miks on mulle vaja õnne, kui võiksin leppida ka rahuloluga? Miks saad Sa mulle ikka ja jälle ette heita, et ma ei näe neid asju, mis mul olemas on, aga mind häirivad nii väga need, mis puudu/valesti? Ma tean mul on vaja kõike... või mitte midagi. Ma ei oska natuke elada.
Ma ei oska Sulle selgeks teha, et ma pole nagu Sina. Ma ei suuda kaasa minna vooluga, ma ei suuda oodata lihtsalt, mis elu toob. Ma olen see, kes teeb elu, vähemalt enda oma. Ma ei suuda taluda Sind enda kõrval kui Sa oled nii hoolimatu, ükskõikne.. Kui Sa ei palu iial vabandust. Kui Sa ei tee iial midagi valesti. Kui meil pole enam millestki rääkida, sest Sinu jaoks pole midagi valesti. Ja minu sõnad on otsas ma ei suuda üksinda parandada seda, mis kahekesi siiamaani on aetud.
Nukralt kõlab selline kooselule tagasivaatav mõtisklus. Näib, et olete juba pikalt eneses kandnud kõhklusi ja nüüd jõudnud sisemisele äratundmisele ega oota enam ei muutusi suhetes ega ka kõrvaltvaataja (lugeja) arvamusi.
Sellise tõdemuseni, et pigem olla üksi kui koos, on Teid viinud pettumus, õnnetunde puudumine ning lootuse kadumine, et suhetes mehega kogeksite hoolimist ja mõistmist. Teie jaoks pole enam midagi head, märkate vaid vigu, ei oota enam elukaaslast koju - seepeale jääb tõesti järgi üsna vähe, millele loota ja mille nimel jätkata. Samas kirjutate ka, et oli ka teistsugune aeg ja nägite oma kaaslases teistsugust mees, seega on mida igatseda ning see teeb ka kurvaks.
Lõpliku selguse saamiseks on hea, kui oma sisemaailma, kõhklusi ja äratundimisi mehega ka jagada saaksite. Kes teab, kuidas teie suhe tema vaatnurgast on, kuidas kõik on kujunenud - mida tunneb ja kogeb. Kõik see on vajalik, et leppida sellega, mida ei saa enam muuta ning leida rahu endas, et olla kindel, tegite parima, et olla õnnelik.
