ei teagi kust alustada... olen 24 aastane mees sama vana. Elasime 4 aastat koos otsustasime teha pausi. Tema sebis teistega ja niisamuti ka mina. Paraku olen ma naine ja jäin ühest mehest rasedaks kuigi sõin tablette... ei tea, mis nihu läks. Mõlemad mehepooled nõudsid aborti.. millega mina nõus polnud kuigi ma seda last ei soovinud ja teadsin, mis mind ees ootab. Jätsin lapse alles. Lapse isast, aga loobusin kuna armastust polnud.Mees kellega otsustasime ajamaha võtta sai rängalt haiget. Endasüdagi oli murdumas, aga last tappa ei suutnud siiski. Nüüd on elu, aga läinud nii, et jäin armastatud mehega edasi suhtlema ja ta oli raseduse ajal mulle suureks toeks. Käisin 3 nädalat reisil ja tagasi tulles oli mees endale uue naise leidnud... ta ei jätnud mind toetuseta, aga minule tegi kohutavalt haiget see. Tean, et ma ei saa talle midagi öelda kuna ise ootasin teisemehe last samal ajal. Peale lapse sündi käis ta mind haiglas vaatamas ja nunnutas last pidevalt.. samal ajal kui lapseisast võisin ainult unistada, et ta meist hooliks või mõne liigutusega aitaks. Armastan oma esimest mees siiani ega suuda andestada endale, et selle pausiga nõus olin ja tol hetkel aborti teha ei suutnud. Vahest vaatan oma imearmast poega ja tunnen, et ta on takistus mu õnnele, sest ma pole õnnelik. Ma ei suuda vaadata teda teisega... see ajab mind hulluks. Ta on lubanud mulle korduvalt lõpetada oma suhte selle inimesega. Peale sünnitust jätkus meie sekssuhe omavahel edasi samal-ajal oli temal uus. ma olin, siis nagu armuke talle. Uskumatu tundus, et oma mehest võib saada armuke. Ta pidevalt korrutas, et ma pole talle armuke, et südames armastab ta mind ja lubas suhted lõpetada teisega, et uuesti minuga kokku minna. Tema ema, aga hakkas protestima, et mul ikka teise mehega laps ja nii see kõik venis ja venis.
Mei vahel on tohutu armastus siiani ja selle märgiks on minu rasedus. meie ühine laps. Keda hetkel ootan. Laps oli meie ühine soov, et ühiskond lepiks meie suhtega Olen 5 kuud rase ja tema suhe selle tüdrukuga kestab siiani. Tüdruk kes on 19.. teab, et meie vahel on armastus, et mees teda ei armasta ei ole kunagi armastanud ega hakka ka ilmselt. Teab, et teda algusest peale petetud ja ei tee teist nägugi. mees käib ja kurdab kui õnnetiu ta on ja tahaks minuga olla, aga ei julge talle ära öelda.
Ja nii ta lubab mulle päevast päeva, et lõpetab suhte. Paar nädalat tagasi, aga ütles, et ta ei saa seda tüdrukut maha jätta ja me ei pea lapse pärast veel koos elama hakkama. laps keda me tahtsime selleks, et uuesti kokku minna, mis oli meie ühine soov.. ma poleks ealeski tahtnud teist last, et teda üksi kasvatada. tema väidab, et ma ei peagi üksi kasvatama, et toetab igati ja on lapsele olemas, aga minujaopks on see ikkagi üksi olemine.. kui laps 2 päeva nädalas isa juures. Ja samas räägib ta armastusest minu vastu ja oma õnnetust elust.
Täna sain temaga kokku ja rääkisime. Rääkides me kaugele ei jõua, sest ma lähen endast välja. Tunnen, et ei jaksa enam ja mind on tohutult petetud ja orki tõmmatud. Tunne on nagu oleks meelega ette kavatsenud seda, et ma oleks elulõpuni temaga seotud ja ta teab, et armastan teda nii väga, et olen nõus andestama kõik. Ei suuda isegi vihane olla, aga kuidas saaksingi midagi etteheita ise olles võõralapsega temajaoks.
Ta ei kannata kui mu elus keegi teine ta tuleb välja nagu isalõvi koopast ja sama on minuga. ma käin ja müirgan muutkui oma kõhuga ja palun, et ta lõpetaks oma suhte meie ühise lapse nimel. ma ei teeks seda kui teaksin, et armastust poleks, aga see ongi vist põhjus, miks ei suuda loobuda, sest hing ja süda kisendab mehe järgi ja teadmine, et tema hing ja süda kisendab samamoodi minu järgi. Kui kokku saame kallistame ja suudleme... samas on temal ju teine suhe. Täna pakkus ta välja, et võiksime minna pereteraapiasse, et ta tahab saada meie elu korda ja rahulikult elada, et teda hirmutab see, et kui me koos elama hakkame tuleb kaasa ka meiega minu esimene laps. Aga kas on õige jätta maha kõik see mis on meie vahel ja loobuda omalapsega olemisest.. ühe väikese olevusepärast, kes olemas ja valida armastuse ja lapse asemel 19 aastane tüdruk keda ei armastata vaid ollakse puhtalt mugavuse pärast koos, sest nii on lihtsam. Ja mulle öeldakse nüüd, et meie elu on lihtsalt nii läinud ja tal uus elu... sorry, aga mina jäin rasedaks, siis kui temal oli juba keegi ja tema soov oli, et ma rasestuks. Tean, et olin loll ja uskusin tema juttu ja olin nõus ennem lapsega kui suhe läbi pole. Ma olengi vist ainuke süüdlane ja nüüd käin ja kaagutan nagu idioot, et oma meest ja lapse isa tagasi saada.
Tõdeda tuleb, et Teie praegune olukord on keeruline. Aga nagu eelmine kirjutajagi nentis, et ega see tagantjärgi tarkus oluliselt edasi ei aita. Oluline on aktsepteerida oma seniseid valikuid, mis on tehtud. Nüüd on aeg vaadata ettepoole.
Oluline on mitte unustada enda emotsioonidega toimetuleku ajal asjaolu, et need kaks last väärivad sõltumata oma vanemate edasistest otsustest stabiilset arengukeskkonda, hoolitust, tähelepanu, tingimusteta armastust. Enda lähisuhetega toimetades ei tohi kannatada laste huvid. Otsustada last saada ja kasvatada, on väga kaugeleulatuvate mõjudega, ja see pole asi mida ümber otsustada lähtuvalt uutest asjaoludest.
Olukord praegusel hetkel tundub kõrvalt vaadates sedavõrd keeruline, et lahendust kus keegi ei peaks kogema mingit raskust, on raske kujutleda.
Mingid valikud on elus tehtud, mingid seisavad ees. Küllaltki mõistlik tundub praeguses olukorras pidada aru psühholoogiga: et millised valikud ja miks on tehtud, millised valikud on ees ja mida need valikud endaga kaasa toovad. Igal valikul on tagajärg. Ja kui me tunneme, et varasemalt ongi valikud osalt ehk kesiselt välja kukkunud, siis on õige aeg üle vaadata järgmised ja põhjalikult et mitte teha midagi, mida iseendale on hiljem raske kui mitte võimatu andestada.
