Teil on ees tõsised elumuutused ja seeõttu ka keerulised jutuajamised. On igati vajalik, et üritate läbimõeldult lapsi ette valmistada.
Väga põhjalikult on Anu Bachmann oma vastusest ühele kirjale selgitanud, mida tuleks arvestada lastele lahutusest rääkides (vt. teema "kuidas rääkida 3,6a lahkuminemisest ....).
Hea oleks teha seda kõik koos, st isa ja ema ning mõlemad lapsed. Lapsed vajavad teadmist, et otsus ei tulenenud neist ja seda, et vanemad hoolivad ja armatavad neid endiselt. Kindlasti vajavad nad konkreetselt teadmist, mis täpsemalt nende elukorralduses muutub ning kuidas toimub suhtlemine selle vanemaga, kellega nad koos ei ela.
Oluline on jälgida, kuidas räägitu ja uus olukord lasetele mõjub, milliseid emotsioone ja reageeringuid esile kutsub ning proovida olla neile toeks. Vahel väljendavad lapsed kohe ja arusaadavalt oma tundeid ja mõtteid, kuid võib ka juhtuda, et negatiivsed ilmingud avalduvad aegamisi. Niisiis vajavad nad kindlasti mõistmist ja täiendavat tähelepanu tükiks ajaks.
Seega tuleb olla valmis vastama kerkivatele küsismutele ja ning püüda vastata nii ausalt kui võimalik ning mõista emotsionaalseid regeeringuid.
Kui endalgi raske, siis vajate ka Teie ise tuge, samuti mees. Vahel on abi heast sõbrast, sõbrannast või ka psühholoogist, peaasi, et Te ei korjaks pingeid endasse, siis saate olle teoks ka lastele.
Mõistmist ja meelerahu tervele perele.
