Lugu selline, et olen vist armumas inimesse, kellel on miljon head omadust, kuid keda pole õnnistatud just supervälimusega. Ta pole mingi peletis, kuid minu senistest noormeestest kohe kindalsti natuke erinev. Kui oleme kahekesi või tema sõpruskonnas on kõik hästi, kuid pean häbiga tunnistama, et ma ei tiri teda oma sõprade-sugulaste seltsi just tema välimuse pärast. Ma ise ka ei tea, miks ma sellest tundest üle ei saa. Nii paha ja tema suhtes ülekohtune on nii mõelda, et ta nagu ei kõlbaks minu tuttavate sekka.
Äkki on siin inimesi, kes on läbi elanud midagi sarnast ja oskaks anda nõu, et kuidas oma mõtlemist muuta.
Minu arvates, ei ole oluline, kas Sind häirib tema juures tema välimus või midagi muud. Oluline on, et on midagi, mis häirib. Veel olulisem on, et miks häirib. Tavaliselt annab see, kui midagi teise juures silma jääb ja torkima hakkama infot minu enda kohta - on see midagi, mille suhtes ise ebakindel olen; on see midagi, mis ähvardaks minu enda staatust mu sõprade silmis; on see midagi, mis tuletab mulle lapsepõlvest meelde mu kõige vastikumat vanaonu või tema kassi jne, jne.
Püüa endas kaevata, mida Su hirm või vastumeelsus teda oma ringkonda viia Sulle räägib. Usun, et siis leiad oma probleemile ka lahenduse.
