Minul on selline mure, et läksime mehega täiesti tülli. Põhjus selles, et ta näeb, et mina suruvat koguaeg oma tundeid alla, et püüda teistele meele järele olla ja siis kui mingi hetk olen ennast liiga alla surunud ma plahvatan ja ütlen väga teravasti. Tema on sellest tüdinenud. Ja nüüd on võtnud omale mõtteperioodi, et mõelda, mida tema üldse elult edasi ootab.
Mehel on eelmisest abielust kaks toredat last üks poiss, kes käib juba koolis ja teine natuke noorem tüdruk, kes käib viimast aastat lasteaias. Ma saan nendega muidu päris hästi läbi aga mõnikord ajab vihale see kui pead olema kodus nagu koristaja või majahooldaja. Hommikul hommikusöögi tegemine, päeval töö, õhutl õhtusöök ja koristamine. Ja koristada tuleb igapäev, sest paistab, et lohakus on peres ikka väga kõva. aga üksi ei jõua ju kõike teha. aga keegi teine kaasa ka ei aita. Palud ilusti...ei midagi....teed natuke kurjemat häält...ikka ei midagi....keegi ei aita....tunnen koristamise ajal ennast nagu tühi koht...ja kui ma lõpuks vihastan...siis olen mina ju see paha inimene. Mees ei luba lastega vihaselt rääkida....ja nii ma püüangi igakord heaga...(seega surun ennast alla).....aga tahestahtmata läheb hääl lõpuks kurjaks, et keegi teine ka natuke liigutama hakkaks. Ma saan mehest aru, et ta ei taha lastega eriti pahandada, sest see aeg, mis nad meie juures on peaks neil olema tore, lõbus ja hea., et nad ikka ja jälle tahaksid meie juures olla.
Ma olen eluaeg linnas elanud, aga nüüd elame linna lähedal maal. Meil on väga suur aeg - peaaegu 1 ha. Seal on marjapõõsad ja õunapuud, palju muru ja kasvuhoone. Ma püüan mehele selgeks teha, et mul läheb natuke rohkem aega vaja, et selle kõige harjuda ja hakkama saada. Viimane kord ütles tal mulle, et...tänavu jäidki marjad korjamata (ta ei mõelnud seda nii, et mina oleks pidanud korjama...aga mina tundsin ennast halvasti...ma ei teagi miks....tundsin, et nagu mina oleksin pidanud need sealt ära korjama)....läksin toast välja ja podisesin oma ette, et peaksid endale naise leidma, kes neid korjab.....tema jaoks oli see lause viimane tilk karikasse....nüüd ta ongi võtnud omale mõtte perioodi, et mis edasi saab. Küsis mida mina elult ootan....ütlesin talle, et soovin ennast edasi arendada....käia kuskil koolitustel jne....varsti võiksid ka meil endil olla peale kaehe tema lapse ka meie enda lapsed. Siis avaldas ta mulle mõtted oma tuleviku suhtes.....et hakkab elama peamiselt oma lastele, nende tulevikule ja heaolule....ja ka enda arnedamisele.....uute laste suhtes ta hetkel perspektiivi ei näe....ja mis meist saab....on täiesti lahtine.
Nüüd ma olengi päev otsa nutnud...ja mõelnud, mis edasi saab.....kas mees on valmis veel proovima ja kui ei siis mis edasi saab.
Kindalsti tundub kõigile, et kuna ma olen alles nii noor ja me oleme nii vähe koos olnud, et küll ma kõigest üle saan. aga tegelikult ei saa ma siiski aru, et kuidas oma elu küll muuta. Kõik mehed kellesse ma armun jätavad mind maha. Seda kirjutades ajas mind see lause isegi korra naerma....aga tegelikult nii see elu mul on...
Kui meile antaksegi teine võimalus, et kuidas siis käituda....lastega, mehega...kuidas panna neid ennast kuulama...ja minuga rohkem arvestama....ilma, et meil peaks järjekordne tüli tulema....
Ilmselt kestab ärevust täis mõtetes selguse loomise aeg teil veel edasi ja nagu näib, pole ka teada, kui kaua. Praeguseks on mees teada andnud, et ei soovi enam (st Teiega) lapsi ja pühendub lastele eelmisest suhtes ja enesearengule. See, mis saab teie suhtest, on tal veel otsustamata. Aga mida Teie tahate? Kas see sobib Teile, et ühine tulevik võib jääda ilma lasteta ja üldse võib juhtuda, et seda ei tulegi.
Näib, et teie läbisaamine oleneb palju päevakorralistest sündmustest ja ehk koguni tujust. Mis on aga see, mis on püsiväärtused, mis teie suhet hoiaks, mida teineteise vastu tunnete?
Olete palju pingutanud, et kodu korras hoida ja lastele heaolu pakkuda. Jääb aga mulje, et Teie enda vajadused jäävad arvestamata (nagu oleksite tühi koht!). Ise olete teadlik sellest, mis Teid pahandab, kuid tahaks provotseerivalt küsida, mida on mees nõus tegema selleks, et Teie end hästi tunneksite ja tahaksite temaga koos elada. Seni näib nagu Teie oleksite see, kes kohaneb ja muretseb, mees aga valib, kas see, mida pakute talle sobib või ei.
Kõlama jäävad pigem etteheited ja needki näivad vastuolulised surute liialt oma tundeid alla ja püüate teiste meele järgi olla, samas ei tohi välja näidata oma pahameelt ja vihastuda?
Küsite ise oma esimeses kirjas, kuidas panna ennast kuulama ja endaga rohkem arvestama?
See on tõesti oluline küsimus ja vastus võib viia suuremale selgusele nii praeguses olukorras kui ka lahti mõtestata varasemad suhted.
Lühidalt öeldes on sellises olukorras kasulik kehtestav käitumisviis, st selget eneseväljendust ja teadlikkust sellest, mida vajate ja tunnete. Samuti vastutuse võtmist oma heaolu eest. Andke oma partnerile teada, mis on Teile tähtis, mida väärtustate, mis Teid häirib ja mis õnnelikuks teeb.
Kindlasti tuleb vältida süüdistusi ja kriitikat teise kohta ning olla mõistev tema vajaduste suhtes. Seega aus, avatud ja tasakaalustatud suhe on selline, et keegi ei ole kannataja, mõlemad austavad teineteist sellisena nagu nad on, ei püüa teist muuta, kuid annavad selgelt teada, millist käitumist ootavad ja mis on tähtis.
(soovi korral leiate tuge kirjandusest kehtestamise kohta ja mina-sõnumite mõjust jne. Mõned näited: mind teeb väga ärevaks see, et ma ei tea, mis meie kooselust saab. Ma olen sinuga olnud väga õnnelik, kuid ometi ei ole ma rahul sellega, et me sageli tülitseme. Olen väga pahane, kui toad on segamini ja pean üksi koristama.
Hea on see, et olete vastastikku teineteisele rahulolu väljendanud. Kirjutate, et olete olnud selle mehega kõige õnnelikum. See on hea eeldus, et proovida positiivseid tundeid hoida ja neid teineteisele rohkem pakkuda.
