ma ei tea kuidas seda juttu alustadagi.. elan mehag koos kes on 26, kuid käitub nagu teismeline. meil on nüüd 7kuine poeg. igakord kui tema tahab jooma hakata ei tohi ma teda keelata, siis käratab kohe et "ma joon ju igapäev jne" lihtsalt mulle ei meeldi et ta joob, kuna siis läheb ta kodust minema ja tuleb alles hommikul (umbes et see siis on öige aeg) viimasel ajal ei suuda ta üle 2nädala kain olla, nii kui 2nädalat täis tiksub-hakkab ta lakkuma.
eile ja üleeile käisid siin kohaliku tüdruku juures. see pidi selline paras lipakas olema.. tuli jälle öösel koju,üks plätu kadunud, aluspükse ple jalas olnud.. küsisin mis ta teinud on. siis vastas et käis pireti juures saunas söpradega(see on see tüdruk) täna hommikul siis hel talle et plätu tagasi saada.. see ple vastu vötnud, ja kui pärast piret helistas siis ka küsis o´umbes et mis ta täna plaanib jne..siis kristo (mu mees) vastas et läheb tööle ja omast arsut tegi nalja, et´"kas saun on soojas ja bla bls,." siis löpuks vastas talle et ju hiljem suhtleme.. peale könet käskisin tal see nr ära kustutada (see ei ole tal salvestatud) siis sai nii vihaseks et kas ta sorib mu telefonis jne.. löpuks ple kustutanudki..
läksime jälle nii riidu.. talle midagi öelda ei vöi siis olen kohe sant paha jne..see minu enda viga ka et ei ole vait vaid hakkan vastu mölisema.. aga ma ei lihtsalt tal arvata et ta vöib mulle köike öelda.. enne ka käratas et pane pölema lehm jne,.. mul on selline depressioon et kohutav, eluisu on kadunud, isegi laps ei too seda tagasi.. olen köigest tüdinenud.. käisin arsti juures ka aga see ple midad tarka rääkinud. käskis lihtsalt vait olla ja lasta tal juua kui tahab..
siis kui ta täis on, siis alandab ja söimab, et mine vöta oma vangid jne..(vanasti käisin selliste inimestega läbi) olen paar korda ära kolinud tema juurest, aga ikka olen tagasi.. ma ei tea kas see on armastu vöi haiglane kinnisidee et ei saa ilma temata.. ja kui ta kaine on, saame nii kenasti läbi.. nagu ideaalne perekond.. täna hommikul käskisin tal valida kas söbrad ja alkohol vöi perekond.
öösel kui koju tuli siis ka tahtis auto vötmeid, aga ma ple andnud.kohe tuli söim.. sa oled rämps jne.
nüüd ongi mul tunne et ma plegi mitte keegi siin ilmas. ta teeb oma sönadega mulle niimodi haiget et seda on raske kirjeldada. juba praegu tuleb pisar silma.ma tahaksin nii väga temaga önnelikult koos elada. aga lihtsalt peale seda kui laps meil sündis-me muud ei tee kui ainult riidleme..
tean teda mitu aastat-ja kui last ple olnud saime supper hästi läbi.
ehk keegi oskab anda head nõu, mida ma tegema peaksin?!
mul ei ole kuskile minna ka, ema ütles juba siis kui rasedaks jäin et tema mind koju tagasi ei vöta, praegu ka elab minu öde ema juures koos oma 2lapsega. (ta käib nagu saaremaal koolis)
hetkel on küll täpselt siuke tunne et tapan end ära. ta räägib koguaeg et ei peta mind kui välajs käib, aga pisike uss nagu näriks sees mul et äkki ikka teeb midagi...
önnetu tüdruk..
Pirukas21
20.08.07 16:08
nu ja ta teab ise väga hästi et kui ta joob, muutub ta kohe teiseks inimeseks. eelmise aasta oktoobris suri tema vend-tema enda silme all.. ja peale seda on alkoholiga nii suured probleemid. ütleb et mina olen haige, aga samas teab ta et peaks ka arstiga kontsulteerima-aga ta ei lähe. ütleb et see ei aita jne..
kaks korda on kallale ka kätega tulnud, aga silma ple siniseks löönud. ainult kägistanud ja muljund..
mul öde ka et koli siis minema et sellise tropiga ple elu. et see ei muutu jne..
mötlesin ka vahepeal et äkki kui läheksin pikemaks ajaks (4-5 päevaks) ära - huvitav kas ta siis hakkab mötlema et tal on nüüd pere ja ei saa enam niimodi söpradega ringi hullata. vöib olla töesti et olen natuke kade ja kibestunud, et ple ise saanud ca 2aastat väljas käia vöi söbrannadega aja maha vötta.. ma läheksin hea meelega aga ta ple isegi nöus last vaatama, kohe vabandus et kui ta karjuma hakkab mis ma talle suhu panen.(poiss saab mul veel tissi)
...olen ütelnud ka et hakkan siis piimaasendajat andma. kuid mul laps ei taha seda. nüüd sügisel hakkab mul veel kool ka. (käin 11.kl) et tahaks rinna andmise ära löpetada.. ma tean et olen noor, kuid lihtsalt hakkasin liiga vara täiskasvanu elu elama. ja nüüd vist need vitsad peksavad..?!
Kallis, Piret! Seda kirja on päris valus lugeda ja usun, et teil on sellist elu elades veelgi valusam. Kahjuks ei saa keegi kirja teel teid aidata ja abilisi tuleks otsida tuttavate hulgast. Eelkirjutajad on juba omi mõtteid avaldanud, kuid proovin veel pisut lisada. Kirjutate, et "nüüd need vitsad peksavad"- selles on vist pisut süütunnet. Pole vaja kahetseda, mis tehtud, sest nüüd on olukord selline, et tuleb edasi minna- mitte ainult enda vaid just lapse pärast. Ainuke inimene peale iseenda on laps, kelle ees me oleme vastutavad. Tuleb mõelda ennekõike tema heaolule ja see sõltub jälle ema heaolust ( muidugi ka isa omast, kui isa tahab last kasvatada). Kirjutate, et ei tea, miks oma mehe juures tahate olla. Sageli kordame partneriga suhteid luues lapsepõlves kogetut. Tundub, et teid köidab mees, kes teist ei hooli. Kes oli selline teie lapsepõlves? Kas isa või ema või hoopis mõlemad? Püüdsite nende armastust, kuid ei saanud seda kunagi piisavalt ja olite ikka paha. Nüüd kordate seda suhet elukaaslasega ja ei armu mitte sellisesse mehesse, kes on hell ja hooliv? Selline suhe, mis pole õnnelik, kuid millest ei suuda ka lahkuda, viitab sellele, et olete sattunud sõltuvusarmastusse. Selline armastussuhe on nagu iga teine sõltuvus, ilma ei saa, kuid ka sõltuvuses olemine ei tee õnnelikuks. Sellisest suhtest pääsemiseks on loodud kaassõltlaste tugirühmad. Soovitan seda külastada- Tartus ja Tallinnas on need kindlasti olemas, kuid võib olla ka mõnes väiksemas paigas. Raamatukogust võiks võtta raamatu "Liiga hea, et lahkuda, liiga halb, et jääda".
Kuidas siis jätkata? Probleemi saab laias laastus lahendada kolmel viisil: (1) Muutes teist inimest. Tavaliselt tulutu tegevus ja ajaraiskamine. Teine inimene muutub ainult siis, kui see talle kasulik on ja kui ta ise seda tahab. Loota, et mees saab aru, et tal on nüüd pere ja ta muutub, on vist üsna sinisilmne. Mulle tundub, et ta naudib oma vabadust ja seltskonnaga pidutsemist ja seetõttu ei usu ma eriti, et ta muutub. Kirjutasite, et enne last oli teie suhe supper. Kas mees oli valmis isaks olemiseks, olete sellest rääkinud? Võib olla ta ei tunne ennast isarollis kindlalt ja seepärast läheb eemale. Võib olla oli ta varem teie tähelepanu keskpunktis, kuid nüüd on seal laps ja mees tunneb, et mujal saab ta rohkem tähelepanu. Sellistes küsimustes saab selgust vestlustega. Kuidas vestelda, sellest edaspidi. (2) Muuta olukorda. See annab tavaliselt mingi tulemuse. Ka lahkumine on olukorra muutus. Muutus peaks siiski olema põhjalik ja ma ei usu, et lahkumine 4-5 päevaks ja siis jälle tagasi tulemine midagi eriti muudab. Korra võite ju proovida, aga saan aru, et olete juba ära läinud ja tagasi tulnud ning see pole midagi muutnud. Seega tuleks oma elu põhjalikult ümber korraldada. (3) Muuta oma suhtumist olukorda. Viimast kasutatakse siis, kui olukorda pole võimalik ( või ei juleta) muuta. Ma soovitan seda vaid viimase võimalusena. Suhtuge tema joomisse ja sõnakasutusse stoilise rahuga ja elage oma elu nii hästi kui suudate. ( See on siiski raske ja nõuab mõttetult palju enesekontrolli.) .
Kuidas siis olukorda muuta. Võtke leht paberit ja istuge maha. Pange kirja nende tuttavate inimeste nimed, kelle poole julgete pöörduda abi küsimiseks. Ükskõik millise - majandusliku, psühholoogilise või füüsilise abi vajadusel. Need inimesed moodustavad teie turvavõrgustiku ja nendele saate toetuda. Sinna turvanimekirja lisage ka spetsialiste - sotsiaaltöötaja, perearst jne. Nüüd otsustage, kuidas tahate jätkata. Kui üksinda, siis vajate elukohta ja lapsehoidjat. Vaadake oma nimekirja ja otsustage, kellelt ja millist abi küsite ning hakake tegutsema. Oluline on uskuda, et tulen toime ja mitte loota, et keegi teine teeb minu elu õnnelikuks.
Loomulikult on vaja ka mehega rääkida (ainult siis, kui ta on kaine) ja talle oma seisukohti avaldada. Kindlasti ei sobi süüdistused, vaid oma tunnete ja mõtete avaldamine mina vormis. Nt nii" Kui sa ütled mulle rämps, siis ma tunnen hinges valu ja kurbust, sest mulle tundub, et sa ei hooli enam minust." Või "Kui sa oled ööd läbi kodust ära ja suhtled nii vähe minu ja lapsega, siis ma olen murelik, sest mulle tundub, et sa ei naudi isaks olemist." Kui ilmneb, et mees polegi veel valmis isakohustusi täitma, siis on see valus teadmine, kuid võimaldab edasi tegutsemist. Mehele jätke siiski kindel koht lapse elus ja ärge mingil juhul uhkusest loobuge mehelt majandusliku abi küsimisest. Tema vastutab teiega võrdselt selle eest, et lapsel oleks olemas kõik eluks vajalik. Julgustan teid tegutsema ja suhtlema ka kohaliku sotsiaaltöötajaga. Sageli teab tema võimalusi teie aitamiseks. Väärtustage ennast ja uskuge- ees on palju ilusat!
