Minu lugu siis selline, et olen naisega abielus üle 3 aasta (kooselu 5 aastat). Lapsi veel pole, sest mõlemal nii töö kui ülikool käsil ja töötame kõvasti helgema tuleviku nimel. Elutempo on kiire (nädala sees töö ja nädalavahetustel kool) ja ega meil pole väga üksteise jaoks aega. Pealtnäha on meil imetore abielu - kõik meie sõbrad ja lähedased ilmselt ei suudaks arvata, et miskit on mäda.
Kallistused, suudlused ja 3 maagilist sõna ei ole meile võõrad. Teineteise kaisus teleka vaatamine, õhtused jutuajamised, jne. - kõik on olemas. Ei pea ennast ka halvaks meheks, sest kodutööd meil sugu ei küsi ja igaüks teeb seda, milleks parasjagu tuju on. Seks on meil aga juba üle aasta harv nähtus (1 - 2 korda kuus). Osaliselt on see tingitud mõnest günekoloogilisest probleemist, mis naisel on olnud, kuid eks mingi osa siin ole ka rutiinil ja seiklusjanul. Seksi vastu tekib tal oluliselt suurem huvi siis, kui mõnikord kuskil võõras kohas ööbime - jällegi vihje sellele, et rutiin on süüdi. Kuna naisel autot ei ole, siis käime igal pool koos ja tal on linnas väga vähe tuttavaid, kellega väljaspool tööaega läbi käia. Eks see ole talle kindlasti rõhuv, et me pidevalt nii lähestikku oleme. Üks oluline nüanss on kindlasti ka see, et ta oli üsna noor, kui koos elama hakkasime ja kindlasti ei ole ta saanud piisavalt erinevaid mehi tunda.
Esimest korda sain teada juba 1,5 aastat tagasi, et naisel on väike afäär tekkinud. Päris algul, kui kahtlused tekkisid, püüdsin temaga sellest rääkida, kuid reaktsioon oli külm ja ta väitis, et tahab suhelda kellegagi ka väljaspool kodu. Leppisin sellega siis ja lasin neil flirtida kaasaegseid suhtlemiskanaleid pidi, sest tõesti, meil mõlemal on elu väljaspool kodu ja pereringi olematuks muutunud. Minul on selle järgi väiksem vajadus, kuna töö on ka hobi eest.
Valusamaks muutus olukord minu jaoks siis, kui mõned kuud tagasi sain tema netivestlustest teada, et tal on selle mehega ka seksuaalsuhe, mida küll kiire elutempo tõttu ta väga tihti praktiseerida ei saa, kuid paar juhust on olnud. Teada on, et neil on plaanis paari nädala pärast taas üks intiimne kohtumine korraldada "töökaaslastega väljas käimise" nime all.
Oleme ka pidanud hüpoteetilisi "mis siis kui" vestlusi petmiste teemal ja üldiselt on tulemuseks see, et "teoreetilisel" tasandil oleksime mõlemad üsna mõistvad ja suudaksime elada koos ka nö "vabas seaduslikus abielus", kuniks seiklushimu rahuldatud.
Ei tea, kas minna seda teed ja olla mõistev ning püüda olla üle oma tunnetest või on see siiski kindel märk sellest, et meie suhe püsima ei jää. Olen rahumeelne ja tasakaalukas ja ei tee otsusi rutakalt. Armastan teda väga, hoolimata tema salasuhtest, ja hetkel ei mõtle kindlasti veel lahutusele, kuid tunnen ka, et minu kirg on samuti jahtumas ja ühel hetkel elamegi koos nagu toakaaslased (mis tegelikult ei ole ka välistatud, sest ta oleks ka lihtsalt elukaaslasena imetore inimene).
Tean, et peaksin temaga sellel teemal vestlema, kuid eks mul ole ka häbi, et nüüd tema taga nuhkima olen hakanud - armukadedus ajab hulluks. Fakt on see, et enne midagi ei muutu, kui oleme vestelnud. Eelnevalt aga pean end pisut veel koguma ja loodan siit arvamusi/nõuandeid saada.
Abieluvälistesse suhetesse suhtumine on osalt suuresti kultuurikontekstist sõltuv. Mõnes kultuuriruumis pälvib see halvakspanu, äärmuslikult surmanuhtluse; teises kultuuris võib see olla jälle aktsepteeritud laiema avalikkuse poolt juhul kui see on paari omavaheline kokkulepe. Traditsiooniline Eesti kultuuriruum on viimase aastasaja jooksul käsitlenud abieluväliseid suhteid kui amoraalset tegevust ja kui pettust (nii nagu ka Teie oma kirja pealkirjastasite kui naine petab..). Taasiseseisvunud Eestis on moraalitunnetus teataval määral muutunud ja praegusel ajal võib öelda et selles küsimuses ei anna ühiskond selget vastust ja hinnangut.
Sellises situatsioonis käitumine on jäetud suuresti paari enda otsustada. Kooseluvorme on erinevaid, nii nagu on ka erinevaid inimesi. Kõik oleneb ju inimeste väärtustest, vajadustest ja ootustest. Piiride seadmine, kus kohast läheb selle paari jaoks piir- mis on lubatud ja mis mitte - on paari enda teha. On paare kelle jaoks üksikud abieluvälised seksuaalsuhted on aktsepteeritud, kuid vaimne pühendumus aktsepteeritud pole; on paare kelle jaoks on abieluvälised suhted selgelt ja üheselt pettus jne.
Sellises olukorras on väga oluline mõelda enda jaoks selgeks millised on minu ootused sellele suhtele? Mida see suhe minu jaoks tähendab? Oluline on arutada partneriga samuti, millised on tema ootused, vajadused, perspektiiv?
Kui nüüd selle laia jutuga konkreetsemaks minna, siis pole siin väljast poolt oodata õiget ega valet vastust kas lahutada või kokku jääda. See õige vastus võiks kujuneda paarisuhtes olevate inimeste individuaalsete vajaduste, ootuste väljendamise teel. Pidades sealjuures silmas et selles koosluses osalejad ei peaks taluma põhjendamatut kurbust, frustratsiooni, loobumist oma väärtustest, vajadustest, tehes ohverdusi vms.
Frustratsioon hakkab närima ja hävitab suhte varem või hiljem. Kogunenud rahulolematus leiab kas mingi teise väljundi või lahvatab tulvaveena. Seega hoiduge liigsest ratsionaliseerimisest ja oma vajaduste allasurumisest. Sõnastage selles paarisuhtes kõigepealt endale oma vajadused ja küsige avameelselt oma partnerilt tema vajadusi.
Soovitus oleks siis seega - nii nagu Te ka ise ütlesite ja eelpool kirjutaja soovitas rääkige omavahel. Olles samal ajal aus enda ja ka teise suhtes.
