Olen üksikema, läksin elukaaslasest lahku aasta tagasi. Lapse isa lapse kasvatamises ei osale, vahel on laps tema juures (mõnel nädalavahetusel, vaheaegdael jne), rahaliselt ei toeta üldse. Kui ka koos elasime ei olnud ta huvitatud lapse kooliviimisest, huviringidesse viimisets jne, kõike seda tegin mina. Mees joob palju, on vahel vägivaldne (siiski mitte lapse suhtes). Kuna mul on vahel tervisega probleeme, olen mures, et kui minuga peaks midagi juhtuma (pean silmas surma), kuidas garanteerida seda, et laps ei jääks isa kasvatada? Vanem õde (25) on nõus aitama, samuti eksmehe täiskasvanud tütar oma perega (on ka nõus kasvõi kohtus tunnistama, et isa ei kasvatanud ei teda ega ka nooremat tütart). Asi pole selles, et ma ei tahaks et laps isaga oleks, vaid kardan, et ta ei võta lapsekasvatamist tõsiselt ega tea praegugi, milline vastutus see on. Ta ei viitsi lapsega tegeleda jne. Lapsel on isa perekonnanimi, kuid minu passi on ta sisse kantud. Kõik rahaline pool on alati minu peal olnud. Kaskeegi teab, kas on üldse võimalik kuidagi mingi dokument koostada et laps ei jääks isale vms? Et isa pole selleks võimeline (ise ta seda muidugi ei tunnistaks, aga teod näitavad muud). Tuli vist segane jutt, aga ehk keegi oskab aidata, mida teha või kuhu pöörduda?
Kehtiv perekonnaõigus määratleb mõlema vanema võrdsed kohustused lapse kasvatamisel. Lastekaitsetöötajad võivad eemaldada kodust lapse või teha kohtule ettepaneku vanemlike õiguste äravõtmiseks või hooldusõiguse määramiseks juhul kui see on vajalik lapse arengu ja/või tervise seisukohast. Ühe vanema surma korral on vaieldamatult esmane kohustus last hooldada teisel vanemal. Teise vanema hooldusvõimetuse korral (nt püsivad sõltuvusprobleemid, ebastabiilne elukorraldus, kindla elukoha puudumine) võib määrata hooldaja, kellest saab lapse seaduslik esindaja. Vanema kasvatus- ja hooldusvõime puudulikkuse peab kohtus tõendama omavalitsusesindaja.
Lapse kasvatuse õigust, kohustust ei saa pärandada, kinkida, müüa. Vaatamata sellele kui ebapädev, vähehuvitatud võib olla lapsevanem tuleb seda siiski väga täpselt tõendada, et see on üheselt kahjulik lapsele. Kui keegi teine pereliikmetest (nt vanem õde) on nõus selle hooldusõiguse enda peale võtma siis see võib olla praegu kehtiva kohtupraktika alusel hea argument, kui on piisavalt tõendatud isa vähene võimekus ja huvi last kasvatada.
