Seekord siis lühike ja konkreetne küsimusus. Millised on võimalused aidata inimesel näha sündmusi ja olukordi teisiti? Ja ilmselt ka sellises valguses, mida eriti näha ei soovita?Mees teeb lapsele haiget. Tahtmatult. Kui ta millegi peale pahane on, siis ühel hetkel ta lihtsalt "poole tegevuse pealt" pöörab selja ja lahkub ust paugutades - jättes ehmatanud ja arusaamatuses lapse teadmatusse nutuga võitlema. Ja ta ei näe kunagi, kuidas see lapsele mõjub. Tagasi tulles leiab ta eest lohutatud tütrekese. Ja õnnetu ema, mis omakorda kinnitab, et oli ju põhjus, naine selline mossis ja mis muud maailmavalud veel. Ta on tulnud kodust, kus käis pidev jagamine, kes hea, kes halb, füüsile olukordade lahendamine ning asjade lõhkumine.(tema ema lahkusjäädavalt, kui ta oli kahene ja ilmselt ka kasuema kannatas kõvasti)Ja ta usub siiralt, et lapsele parim on konflikti vältimine. Ta väga tõsiselt (VIST. Mõistus tõrgub sellest aru saama) selgitas mulle, et laps ei mäletaks hiljem, milles põhjus, ainult kannaks parandamatuid hingehaavu??? Seetõttu peaksime meie kõik alla neelama ja lapsele turvalise lapsepõlve kindlustama. Tegelikkuses tähendab see vingus rahulolematuid vanemaid kes järjest tihemini plahvatama hakkavad. Ja selle tõsimeelse(?) ettepaneku tegija ise ei tule toime juba sellega, kui ma 24/7 naerul näoga ringi ei käi.Hiilime kikkivarul, sest kunagi ei tea, millal kaan jälle ära viskab.
Tuleb nõustuda, et saame oma kodust kaasa palju käitumismustreid ja arusaamu, nii hästitöötavaid kui ka probleeme tekitavaid. Kui oleme teadlikud neist ja näeme korduvaid mustreid, siis on hea tahtmise juures võimalik ka neid muuta, eriti kui mõistame, et me ei ole oma suhetega rahul.
Kuidas aga panna teist inimest end muutma, kui ta ei näe probleeme? Kahtlamata on see keeruline ülesanne. Alustuseks võib ju võtta üles teema, milline on mehe enda rahulolu, kuidas ta hindab suhteid teie vahel, samuti millisena näeb suhteid lapsega praegu, kuidas kujutab ette neid tulevikus. Kui ma kirjast õigesti välja loen, siis oma lapsepõlve kodu ja suhteid vanematega ta hindab positiivseks või vähemalt ei näe probleemi, kahjulikku mõju. Aga siiski, kuidas ta nüüd, olles ise juba isa, hindab oma suhteid vanematega. Püüdke jõuda nende teemadeni.
Kindlasti on oluline arvestada seda, et partneri "muutmiseks" on võimalus ikka läbi käitumise, seega võib rääkida sellest, kuidas tema teguviis mõjub. Niisiis, väljendage seda, kuidas end tunnete, kui ta nii teeb nagu kirjeldasite. Seda on kergem vastu võtta siis, kui õnnestub vältida süüdistamist ja kriitikat. Seega on oluline teha seda mina-keeles: nt olen hirmul ja mures......, mul on raske rahulikuks jääda, kui näen sind lahkumas ja laps nutab jne. Veel omalt poolt väljendage oma seisukohti lapse kasvatmisel, jälle mina-keeles: nt. ma ei pea õigeks, et laps jääb segadusse ja kogeb pidevalt negatiivseid emotsioone.... jne. Pean väga oluliseks, et laps kasvaks rõõmsas keskonnas ja tunneks end hästi jne.
Seega on vajalik, et räägiksite, mida oluliseks peate, kuidas end tunnete. Kindlasti on oluline ka leida üles ja väljendada kõike positiivset, mida mehe juures olete märganud.
Mõistan, et kirjutada on kõigest sellest lihtsam, tegelikult on sellised jutuajamised keerulised, vaidlusi tekitavad ja kahtlemata ka emotsioone üleskütvad. Kui siiski ei õnnestu saavtada muutusi ja Teie mure lapse ja enda heaolust jääb alles, siis kaaluge koos pereteraapiat. Ka selle sammu asutumiseks võite kohata takistusi. Sel juhul ehk aitab ikka see, et teil on ühine eesmärk - et kõik pereliikmed tunneks end hästi ja oleks õnnelikud. Loodetavasti ei ole mees vastu sellelle heaks oma panus anda.
Häid ja rõõmsaid suhteid teile kõigile!
