ei oskagi kenasti oma mõtteid sõnastada, vabandust, kui jutt tuleb lünklik.
mehega olen koos olnud juba 8 aastat, abielus oleme 6a ja meil on kolmene laps, teine on tulekul. enne oma mehega tutvumist oli mul üsna pikaajaline (7a) suhe ühe mehega, kord olime koos, siis jälle mitte. olime siis veel väga noored, koos ei elanud, pigem selline sõprade värk isegi. nüüd on temal omal naine ja kaks last. jäime temaga mõningal määral suhtlema, vahetasime mõned e-mailid korra kvartalis, kohtusime lõunal korra aastas. me ei läinud ju tüliga lahku. mingeid intiimsusi me ei jaganud ja pole selles mõttes ka ju tema vastu huvi.
ehitame maja. segastel asjaoludel sattus ta elama täpselt meie vastu. loomulikult see mu mehele ei meeldi. kuigi mõni kord tundub, et tal on üsna suva, siis teine kord lähe täiesti tühisest asjast pöördesse. mina ei oska sedasi elada, et ma kõnnin
tuttavast inimesest mööda nagu postist, heal juhul tere siis mokaotsast ütlen. ma suhtlen niigi temaga nii vähe kui võimalik, et mitte oma mees vihastada. aga isegi väike lausevahetus võib
mehe vahel täielikult pilve ajada. tal ei ole ju minu meelest mitte mingisugust põhjust mind kahtlustada, mul ei ole olnud mingeid kõrvalsuhteid, olen alati armastanud oma meest,
meil on laps ja teine tulekul. mul on üldse väga vähe tuttavaid ja olen väga kodune inimene. ma ei saa aru, kas siis tõesti olen nii naiivne, et arvan, et ei tee ju midagi halba, kui ma mõne vana tuttavaga (kes siis juhuslikult on meesterahvas) mõnikord üliharva mõned laused vahetan. väga raske on nii elada, olen korduvalt mõelnud maja müümisele ja minema kolimisele, aga
oleme seda oma kodu nii väga igatsenud ja mees seal hoole ja armastusega ehitanud, asukoht on ka väga hea. kuidas elada edasi? kas hakkab mees kunagi mõistma, et mul pole selle vana
tuttavaga mingeid plaane või pean tõesti hakkama teda ignoreerima? nii edasi elada ka ei saa. eilsest saadik jälle oma mehega ühtegi sõna vahetanud ei ole, sellepärast, et naabrimees kutsus mind korraks oma maja ette ämblikute kolooniat vaatama. vaatasin seda kokku vast kaks minutit ajaliselt. võibolla mul hormoonid ka möllavad raseduse tõttu, aga tõesti väga raske on.
On arusaadav, et teile mõlemale on selline olukord pingerikas. Kolimine ei tundu küll sellises olukorras mõistlik variant pealegi, pole ju kindel et uues elukohas jällegi mingid eelmised suhted kõrvalmajas ei peatu J või ka lihtsalt sõbralikult soojad suhted uute naabritega ei teki, mis võiksid siis ühte osapoolt häirivaks kujuneda. Mis võiks olla siis lahenduseks? Oma tunnete ja mõtete jagamine täpselt nii nagu Te panite siin kõik oma tunded ja mõtted kirja. Võiksite ju kasvõi sellesama kirja välja trükkida ja paluda, et abikaasa seda loeks ja sellele vastaks. Kui te kirja ei taha anda lugeda, siis alustage avameelset vestlust sõnadega, nt Ma olen väga õnnetu, sest mulle tundub et . Aidake vestluse alustamisega abikaasal oma hirme, mõtteid, tundeid väljendada.
