Tere! Nädal aega tagasi viidi mu ämm haiglasse. Sellest ajast peale olen märganud, et mehel on suhe ämma kena naisarstiga. Nad räägivad tihti koridoris, kui mina ämma kätt hoian ja mees ise nagu ome ema haigusele tähelepanu ei pöörakski, ainult siis kui ma meelde tuletan. Samuti on nad koos mitu korda kabinetis käinud ja kodus on mehe mõtted alati mujal. Kas asi on lihtsalt selles, et ämmal on mingi haigus, millest mees mulle rääkida ei suuda? Või tal ongi suhe? Ma ei julge susima eriti minna, sest ma pole juba oma loomult sellline inimene ja ei tahaks meie suhteid ära rikkuda. Aga mõned märkused siis veel: kui läksin lõunal ämma vaatama, siis arst tormas sinisilmselt minu juurde pärima, et "kus mu mees on?" Vastasin siis, et tööl ja arst oli veel midagi enda nina alla kobisenud, midagi,et väga kahju vms. Samuti kõnetab arst mu mees eesnime pidi, kuigi mina olen harjunud, et kutsutakse perekonnanime järgi...Kas ma olen liiga palju seebikaid vaadanud või mida? Kuidas teha kindlaks mis sorti suhe neil tegelikult on? Ja kui on, siis mida ma ise teha saaksin? Arstiga rääkida, mehega rääkida? Ma armastan meest ju veel ja me pole 5 aastatki veel abielus olnud, ei tahaks kõike hoopis rappa keerata.
Ämma haigestumine on toonud teile mitmeid muresid. Muredega kipub ikka nii olema, et kui midagi olulist muutub, väheneb mõneks ajaks turvalisus, kasvab aga hirm ja ebakindlus. Nii nagu hirmul on suured silmad, paneb ka suur mure meid teinekord tonti nägeme seal, kus seda ei ole. Mul tekivad eelkõige küsimused: Kui tõsine on Teie ämma haigus ja mida see Teie jaoks tähendab? Kuidas see mõjutab Teie elu? Kui lähedased olete ämmaga?
Kui tegemist on tõsise haigusega ja teil on hirm lähedast inimest kaotada, on mõistetav, et tunnete end ebakindlalt, eriti, kui ämmaga tema haiguse tõsidusest ei räägi. Sooviksite mehe toetust, kuid tema hoiab eemale, mis tekitab teis nõutust ja hirm ning üksindustunne laieneb.
Mehe eemalehoidmise põhjuseks võib olla tema ebakindlus. Mida tõsisem haigus, seda abitumalt end tunda võidakse ega teata, kuidas olla või mida öelda. Ka täiskasvanuna jääme me lasteks. Olles harjunud oma vanematele toetuma, võib arusaamine, et vanemadki on inimesed, pealegi surelikud, tulla ehmatavalt äkki ning lüüa kogu senise maailmapildi segi. Ja mehed tihtipeale kardavad näidata oma sügavamaid tundeid, sest seda pole neile õpetatud.
Need on minu oletused, mis võivad väga vabalt ekslikeks osutuda, kuid põhinevad minu senisel elu- ja töökogemusel.
Selle põhjal, et mees arstiga vestleb ja arst teda nimepidi kõnetab, ei väidaks ma mingil juhul, et neil on suhe. Samuti ei näe ma midagi halba selles, kui räägiksite oma tähelepanekutest mehele.
"Ma ei mõista, miks sina haiglasse minnes räägid vaid arstiga ja oled ema juures nii vähe." Ja kuulake ta ära!
"Mind üllatab, et arst kõnetab sind eesnime pidi." Kuulake mees ära!
"Mul on raske olla üksinda sinu ema juures palatis. Tunneksin end kindlamini, kui oleksid minuga koos." Kuulake ära!
Need olid eneseväljendused, mida arvan tajuvat end teie olukorda asetades. Teie rääkige ikka enda sõnadega endast.
Hullemaks saate asja teha vaid siis, kui hakkate mehele etteheiteid tegema, kui ütletegi, et tal on suhe jne, sest see ei pruugi olla tõsi.
Ja rääkige teineteisega avatult ka oma muredest ja hirmudest seoses ema haigusega.
Rahu ja selget meelt!
