Olen oma abikaasaga 15a koos elanud. Olin verinoor kui tema juurde kolisin. Meie kasvatada olid 2 väikest last tema esimesest abielust. Aeg on läinud, nüüd on lapsed juba täisealised ja meil endil 5aastane poeg. Mida aga aasta edasi seda rohkem minu mees pühendab ennast tööle ja mitte perele. Ta on väsinud ja tüdinud, aga koormust maha ka ei võta. Kõik kodu ja perega seotu on minu ajada. Veel mõni aeg tagasi üritasin teda mõista, aidata, toetada.. (nagu ma olen juba 15a teinud)... aga nüüd tunnen et enam ei jõua. Kõik tahavad minult midagi saada. Väike laps ja suured lapsed tahavad tähelepanu, kodused toimetused ja töö tegemist... Kui palun suuri, et tehke palun süüa või koristage tube... siis on see ikka kõik tegemata, ning tuleb endal ära teha... Kõik ettepanekud puhkamiseks, kinno, teatrisse, loodusesse minekuks tulevad minult. Ja mees ütleb tavaliselt, et täna pole aega, ja homme ei saa, ja tegelt pole raha ka... Tunnen et enam ei jaksa, tunnen et see elu ei lähe enam kuhugi edasi.
Nüüd olen leidnud endale inimese, kes hoolib ka minust ja kõigest sellest mis minuga on seotud. Ta on lihtne inimene. Ei aja tööd ega raha taga. Oleme väga sarnaste mõtete ja maailmavaadetega. Armastan teda, ja üle hulga aja kuulen ka seda, et keegi mind armastab. Elasin oma kaksikelu peaaegu aasta, kuni otsustasin mehele ära rääkida kuidas olukord on. Talle oli see muidugi tõeline hoop. Ei rääkinud minuga mitu päeva ja hakkas suitsetama. Kui rääkisime, siis leidsime ainult üksteise vigu. Oleme elanud hirmasas pinges terve selle aja. Tahaksin temaga selle teema uuesti üles võtta, aga ma tean kui palju see meile mõlemale haiget teeb. Tunnen, et tahan ära. Tahan uut elu. Tahan elada nii nagu mina tahan, mitte nii nagu teised tahavad. Aga kõigest vanast ja tuttavast on väga raske lahti lasta. Meil on palju koos veedetud ilusat aega, lapsed, mälestused... Ja ka mehest on kahju. Tegelikult on ta ju hea mees, ei joo, ei peksa... Eks ta ju rügab seda tööd teha et perel oleks leib laual. Aga ma tean et ta ei muutu. See kõik jääb nii kuni pensionini. Kui ta ka üritab kuu aega paar ilusat sõna öelda ja varem koju tulla... siis varsti on kõik see vana elu tagasi. Tean seda, olen seda juba näinud. Ja siis on loomulikult meie väike poja. Ta hoiab meid mõlemaid väga, väga... ei kujuta ette kuidas talle rääkida... kuidas me teda jagama peame hakkame... Kuna kellelegi polnud oma muret rääkida, rääkisin oma emale-isale. Nemad vanakooli inimesed muidugi arvavad, et peret peab ikka koos hoidma, ja et naiste saatus ongi kasvatada lapsed, käia tööl, toimetada kodus ja hoolitseda mehe eest.
Ja nüüd ei teagi mis minu elust saab. Armastan kahte meest. Ühega on seotud lapsed ja minevik, teisega on lootus armastusele, uuele elule, ja muutustele...
Tunnen et see pinge ja kahevahel olek tapab mind...
Kallis, Kiira! Olete ise oma pikas ja põhjalikus kirjas olukorda nii mitme külje pealt analüüsinud, et raske on veel midagi lisada. Küllap olete selle aasta jooksul mitmeid variante kaalunud ja kuna mõlemal on oma head ja vead, siis oletegi jäänud otsustamisega jänni. On tõesti riskantne lõhkuda paikaloksunud turvalist (igavat?) suhet, kuigi uus ja armastust pakkuv ootab kutsuvalt. Ega keegi peale teie ei oska otsustada ja ega teiegi enne ei tea, mis on õige, kui olete ühe konkreetse variandi kasuks otsustanud. Siis selgub, kas see sobib või ei. Olen siin foorumis juba varem ühele kirjale vastanud, et tean inimesi, kes on lahku läinud ja pole seda minutitki kahetsenud ja ka inimesi, kes kahetsevad seda aastaid. Teie kirja lugedes, meenus ühe naise pihtimus, kellega kohtusin peale tema teise abikaasa ( selle uue) surma. Tema lugu oli mõneti sarnane teie omaga. Ta leidis omale uue armastuse, kui lapsed olid juba täiskasvanud ja nad olid esimese mehega aastaid koos elanud. Ei lapsed ega mees suutnud mõista seda "arutut" otsust minna lahku ja abielluda uuega veel "vanas eas". Ometi ütles ta aastaid hiljem, et on õnnelik tookordse otsuse üle, sest muidu ta poleks saanud kogeda tõeliselt suurt ja ülendavat armastust, mis sidus teda tema teise mehega kuni viimase surmani. Ärge lugege siit välja minupoolset soovitust käituda selle naise eeskujul. Igal inimesel on oma elu ja seda ei saa elada kellegi teise eeskujul.
Mõni sõna ka lahutuse tasanditest. Lahku minnes tuleb elud lahutada käitumise, mõtlemise, emotsionaalsel, sotsiaalsel ja majanduslikul tasandil. Kõige raskemaks peetakse lahku minekut emotsionaalselt, sest emotsioone hoiavad üleval mälestused. Sageli on inimesed juba aastaid lahus, kuid emotsionaalsel tasandil ei suuda lahku minna. Siis tulevad kohtumised oma eksabikaasaga, mis võivad olla kantud nii hingelistest kui ka seksuaalsetest tõmmetest. See tekitab segadust suhetes ja kannatavad kõik. Tavaliselt on kõige suuremateks kannatajateks lapsed. Olete juba mõelnud, et kuidas seda lapsele selgitada, kui otsustate lahku minna. See on keeruline, kuid oluline on lapsele kinnitada, et tema ei ole selles kuidagi süüdi. Lastel võivad tekkida meie, täiskasvanute, arvates absurdsed mõtted, milles nad usuvad, et lahku mindi, sest nemad ei olnud head lapsed, ei kuulanud sõna, valetasid, vms. Oluline on ka lapsele teatada, et ta ei kaota ühtki vanemat ja võib mõlemaga suhelda. Viimast tuleks ka elus tegelikult rakendada. Ongi vist kõik, mida oskan kirjutada. Võib olla siiski niipalju, et nüüd, kui mees on olukorrast teadlik, ei saa enam samamoodi jätkata. See on kurnav teile kõigile. Seepärast tehke üks otsus ära ja siis saate ka ise teada, kas see oli õige. Kahjuks puudub meist enamikul ennustaja võime, et ette teada, kas tehtud otsus viib õnnele. Hoidke süda ja mõistus tasakaalus ning otsustage! Jõudu selleks!