Läksime paar nädalat tagasi mehega riidu. Meil oli tüli ja kogemata ütlesin, et "ta ei viitsi olla piisavalt mees, selleks et mind autoga töölt kojuga viia ja vähemalt on mõnigi mu töökaaslane piisavalt meheks, et mind läbi vihma koju saata. Ja selle peale ta tormas toast välja. Püüdsin veel temaga rääkida ja asja põhjendada, kuid ta lihtsalt ignoreerib mind. Ta elab seal, nagu vööras juba 2 nädalat. Ta ärkab hommikul ja läheb tööle, lausumata sõnagi. Tvaliselt oleks ta mulle alati head päeva soovinud ja põsele musi andnud. Õhtul tuleb koju, sööb ja läheb arvutise või telekat vaatama. Mitu korda olen tahtnud temaga rääkida, kuid siis heidab ta mulle sellise pilgu, et kardan, et ta tuleb mule kallale. Ta ei ole minu teada nii emotsionaalne, et sellise asja pärast nii endast välja läheks. Väljas me ei käi enam koos, nüüd magab elutoas diivanil. Kui ta arvutis istub ja mina näiteks midagi sealt toast võtma lähen, siis ta marsib minema nii kauaks kui ma sinna tuppa jään. Lööb minu eest uksi kinni, et ma teda segama ei läheks. See teeb mulle nii haiget ja ma tunnen, et see kõik kisub mu lõhki. Palun andke mingit nõu või lohutussõna, sest ma enam ei suuda. Siin soovitavad koolitajad probleemide puhul rääkida, kuid siin pole selle puhul tõesti abi.
Kirjeldatud käitumine viitab selgelt mehe solvumisele ja haavatud tunnetele. Olukorraga toimetuleku strateegiaks on ta valinud ignoreerimise, mis teeb omakorda haiget Teile.
Nüüd vajate lohutust ja abi, kuid rääkimisse ei usu. Nagu ma aru saan, siis mitterääkimist olete ju ka juba mitu nädalat proovinud.
Te ju soovite antud olukorda muuta, siis üks võimalus on midagi muud teha kui seni. Kui suhtlemise vältimist Te tõesti enam ei taha, siis suhtlemine tähendab ju ikka rääkimist ja kuulamist.
Mingit imerohtu aga pole, kui suhted sassis ja osapooled mõlemad haiget saanud - ikka ootavad ja vajavad mõlemad, et teine märkaks ja mõistaks, valu leevendaks ja haavale peale puhuks.
Kui olete midagi teinud või öelnud, mis võis meest, tema eneseaustust riivata, siis seda saab heastada oma kahjutundest teada andes ja vabandades. Kui kahetsus on siiras, siis saab ka andeks anda ja pole vaja enam suhtlemist vältida.
Niisiis antud olukorras on oluline kõige pealt mehega kontakt taastada ja ikka teda rääkima saada. Seejuures on oluline ta ära kuulata.
Kui tunnete, et olete ise pettunud, siis oma tundeid on ka oluline väljendada (mina-keeles, ilma teist ründamata, süüdistamata). Et vabastada oma suhted pingetest, siis on oluline mõista nii oma tundeid kui ka partneri seisundit. Kui ma midagi ütlen või teen, siis kuidas see teisele mõjub. Kui mees on liialt haavatav ja ise kimpus oma tunnetega, siis ei pruugi mina-sõnum (nt. olen solvunud, tunnen end üksi jne) häid suhteid taastada, vaid pigem negatiivseid emotsioone üles kütta.
Seega, et tüli lõpeks, peate saama sellest rääkida, kuidas end tunnete ning olema valmis aktsepteerima teineteise negatiivseid emotsioone.
Head ja kiiret teineteise taasleidmist!
