Lapse sünnist saadik issi hoiab meist eemale. Algul veel vahest tegeles lapsega ja vahetas mähkmeid, kuid järjest kaugemale jääb. Esimestel kuudel kui kõige rohkem abi vajasin leidis tema päevad läbi õues tegevust mida "oli vaja teha". Näiteks kõnnitee ehitamine, mille oleks võinud ju vabalt rahulikumale ajale lükata. Tundus, et see oligi vajalik vaid selleks, et kuidagi vabandada enda eemal olekut. Ei julgenud siis ka vanemaid appi paluda, sest ei tahtnud neile meie probleemi välja näidata. Muidugi omajagu soodustab sellist eemaldumist ka mehe töögraafik - nädal kodus, nädal ära.
Nüüd oli ära 2 kuud. Rääkis telefonis kuidas meie järgi igatseb ja sellest tekkis mul lootus, et asi võib veel paraneda. Nüüd aga kui ta 3. päeva kodus on, ei taha üldse enam lapsega olla. Palusin just, et 10min. vanni teeks järgnes tüli ja vingumine, et miks tema, tema tahab õues seda ja teist teha. Kui aga kõik kolmekesi toas oleme, vaatab tema telekat või istub arvutis ja mingit huvi meie vastu ei tunne.
Kas on üldse lootust et asi võiks paraneda?
Mulle tundub järjest rohkem, et see suhe tuleb vist lõpedada ja mida kiiremini, seda parem lapsele....
Mida Teie arvate?
Kas oskate mingit nõu anda kuidas võiks panna issi minu ja lapse vastu huvi tundma? Kas on üldse võimalik?
Vahest kui tal tuju on siiski mängib lapsega- ehk ei ole ikka päris lootusetu?
Kirja lugedes mõtlesin, et tekkinud probleemi tagamaid annab leida mitmest Teie poolt antud vihjest: Teie suhte kvaliteet abikaasaga, mehe kohanemine vanema rolliga, soorollide stereotüpiseerimine.
Kõigepealt- lapse ilmumine perekonda, kolmanda liikmena, muudab oluliselt senist peremudelit. Varem kooselanud inimesed saavad uued rollid lapsevanema rolli, mis nõuab teatavaid muudatusi senises päevarütmis ja -rutiinis. Naistel on ema rolliga kohanemine üldjuhul kiire ja pole ka valikut laps vajab lähedust, süüa ja 100%hoolitust. Isadel võib aga oma rolli sisseelamisele kuluda märksa kauem aega. Juhul kui peres on otsustanud isa võtta lapse eest esmase hoolitseja rolli esimestel eluaastatel ja ema jätkab tööl käimist, siis on isal paratamatult kiire rolliga kohanemine. Selliseid üldistusi teha on muidugi kohati meelevaldne sest, eks inimesed ole erinevad ja oma uute rollidega, mida elu meile pakub (kas kodus, tööl) me kohaneme erinevalt lähtuvalt oma isiksuse eripäradest. Seega võimalik, et Teie abikaasa vajab lihtsalt veel aega oma rollis kohanemiseks. Võimalik, et tema mittetegelemise põhjuseks on hirm, teha midagi valesti või eksida? Või on tegu tõesti oma vanematelt nn päritud peremudeliga, mille kohaselt siis naise ülesanne on lapsega tegelemine ja mehel on peres omad funktsioonid (töö vms)? Vastuse Teie poolt püstitatud küsimustele saaks anda vaid Teie abikaasa. Viitate oma kirjas, et Teie suhtes oli käärimist juba enne lapse sündi. Minule kirja lugedes jääb mulje, et probleem ei ole mitte niivõrd mehe ja lapse omavahelises suhtes, vaid just teie paarisuhtes. Püüdke kõigepealt jõuda ise selgusele oma suhte olemuses. Mis on see ühisosa, mis teid koos hoiab? Mitterääkimine, mida kolmandas kirjas mainite võib olla nii põhjus kui tagajärg. Omavahel probleemidest mitterääkimine kahtlemata tekitab pikemas perspektiivis rahulolematust ja probleemide süvenemist.
Pinges inimesed tihti hakkavad tajuma teise poolt räägitud süüdistusena, etteheitena ja see lõpetab konstruktiivse probleemilahenduse. Minupoolne soovitus oleks rääkida mehega avameelselt oma mõtetest ja muredest, seejuures kuulata ja püüda mõista mehe mõtteid. Rääkige siiralt, abikaasat mittesüüdistaval toonil OMA probleemidest, kahtlustest, hirmudest. Kuidas rääkida probleemidest efektiivsel viisil võite leida näpunäiteid Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
