...kuidas saavad oma abikaasad enda naist vägistada? Olen kuulnud, et see on sama hull trauma naisele, kui nn "päris vägistamine" Ma ei saa aru sellest eriti. Mees sunnib seksima naist kui ta ei taha? Ja siis see toimubki ilma et naine oleks sellega nõus? ja kuidas politseid tõendeid leiavad? Spermat peaks ju nagunii leiduma aga see ei tähenda kohe vägistamist ju. Naine ja mees ikka seksivad ju koos. Mul on kahju nendest naistest keda on vägistatud (ise pole kogenud, nüüd tuleks vist kolm korda üle õla sülitada) aga ma ei tea....ma ei tunne kaasa naistele, kes on seda läbi elanud oma mehe poolt. Ma tean et naisi pekstakse ja see on HULL, aga...Kui naine oma meest usaldab, siis peaks vist ju okei olema?
Laialt levinud arvamus on see, et vägistamine on midagi, mis üldjuhul toimub võõra inimese poolt pimedal tänaval ja vägivaldselt. Uuringud aga näitavad, et ca 90-95% juhtudest tunneb ohver oma vägistajat on see siis pereliige, -tuttav, naaber, töökaaslane, lapsepõlvesõber vms. On väga väike tõenäosus, et vägistajaks on võhivõõras isik.
Vägistamist on läbi aegade defineeritud ja mõistetud mitmeti. Eelmise sajandi vahetusse on jääv soorollimudel, kus naise ülesandeks oli hoida korras kodu, kasvatada lapsi ja anduda mehele siis kui mees selleks soovi avaldas. Tänapäeva käsitluses on ka mõningane vastumeelsus vahekorra ees määratletav vägistamisena. Seega vägistamine on teatavas mõttes tunnetuslik kas tegu oli tahtevastase vahekorraga või mitte. Loomulikult kui tegu on vägivaldse aktiga, kus kasutatakse toorest jõudu ja toimitakse teise poole tahtevastaselt on vägistamise fakt ilmne. Kuid väga paljudel juhtudel võib olla raskusi olukorra objektiivse määratlemisega (kui nt puudub otsene füüsiline vägivald, naine peab oma kohuseks olla abikaasaga vahekorras hoolimata oma tahtest/valmisolekust jms). Seega - suurel osal juhtudest, seda kas toimunu on/oli vägistamine või mitte, saab hinnata ainult asjaosaline ise oma tunnetuslikust aspektist.
