Mul on kaks toredat poega- 7 ja 5 aastased.Paar aastat tagasi läksin lahku poiste isast,olles 7 aastat koos olnud.Jõudsin arusaamisele et meie suhe lihtsalt ei tee enam mitte kellelegi head.
Aastake tagasi kohtusin oma praeguse elukaaslasega. Ka lahutatud mehega, kellel eelmisest kooselust 3 last.
Mees on tubli,hästi töökas,intelligentne ja haritud,hea (kohati ehk liiga terava) huumorimeelega.
Tema uskus meisse alguses rohkem kui mina. Olin kahevahel,kas luua uus suhe või mitte.Kuid läksin n.ö vooluga kaasa ja lasin ennast haarata ilusasse suhtesse. Tänaseks on olukord natuke muutunud. Tunded mehe vastu on küll pigem tugevamad kui alguses. Kasvan ajaga inimeste külge. Arvan et ei liialda kui ütlen et armastan seda meest.Ja tundub et ka tema tunded minu vastu on täiesti olemas (tema küll ei väljenda ennast sõnades nii palju ku mina..kuid milline eesti mees seda siis ikka nii pilduvalt teeks:O))
Mehele on tema lapsed eelmisest kooselust väga tähtsal kohal (müts maha,vähe on selliseid mehi.). Õnneks on neil võimalus tihti kohutda (kui iga näd.lõpp seda on. tihti on ka suhteline mõiste eks) Nii et nädlõppudel oleme tavaliselt suur pere ja nädalasiseselt väike pere.
Kõik peaks nagu ok olema,eks. Aga pole päris. Mulle teeb haiget see tunnetus, et minu lapsed on meie peres justkui natuke teisejärgulised. Ja see muretunne kasvab mu sees. Mulle hakkab tunduma et mu mees on küll väga hea isa kuid esmaselt siiski oma lihastele lastele. Olen temaga sel teemal rääkinud,ta ei saa aru minu sellelaadsetest "hirmudest". Aga uskuge mind,ema süda "näeb ja tajub" selliseid asju.
Ta on HEA MEES!! Ma annan endale täiega aru et mul on selle mehega vedanud! Ja ometi kriibib see asjaolu mu hinge. Ja satun mõtlema, et kas ma suudan jagada elu mehega kui ma tean et mu lapsed selles peres on eelistuselt teisel kohal??
Ma ei soovikski et nad esikohal oleks,sooviks vaid et kõik oleks võrdsed meie jaoks. Et nad oleks kõik siis "meie lapsed" mitte nii et minul minu omad ja sinul sinu omad ja et sina mõtled oma lastele eelkõige ja mina siis jälle oma lastele eelkõige. See tundub vale kuidagi. et kui pere siis pere. Ilma bioloogiliste suhete ja eelistusteta. Kas on mu mõtteviis vale? Egoistlik? Kas ma ootan mehelt liiga palju?
Ma ei tea kas on mu mure tühine..ilmselt paljude teitse omadega kõrvuti sättides küll. Ja ometi on mul sellest miski rahulolematus hinges mis mind närib. Hoolimata sellest et mul on mehe vastu tugevad tunded.
Kardan lihtsalt seda et kui poisid kasvavad siis hakkavad nad ka sellest aru saama ja kuidas see neile siis mõjuda võiks?!
Eks võõrasema/isa teema ole juba muinasjuttudeski stereottüpiseeritud. Tunded on võimsa jõuga ja tihti allutavad ratsionaalsuse ja seejuures ka tegelikkuse. Seega võib mõnikord oma võimsate ebaratsionaalsete tunnetega tekitada nii endale kui ka teistele suurel kuhjal meelehärmi. Ja argumendiks jääb ainult lause Sest ma tunnen nii. Muidugi, ega keegi ei saagi ju teie tundeid keelata ja öelda, et te tunnete valesti. Olukordi analüüsides püüdke mõelda millised on need teie tunnet toetavad tõendid. Teisisõnu, millised on need konkreetsed käitumised, mis teid on valvsaks teinud? Kuidas meesterahvas konkreetselt käitub, mis tekitab teis mõtte, et ta ei suhtu lastesse võrdselt. Ega ei saa ju välistada et asjad ongi nii nagu teie seda tajute. Tasuks aga ka mõelda, et kui see juhtumisi pole nii ja see ongi vaid tunne, arvamus mida võiks tunda siis teie elukaaslane? Mõelge enda jaoks läbi millised on teie ootused mehele konkreetselt käitumistes mis täpselt peaks teistmoodi olema. Milline mehe käitumine peaks andma teile sõnumi edasi, et tegu on nn ühtse perekonnaga.
Mille poolest teie käitumine erineb mehe omast kuidas teie käitute ja näitate välja, et lapsed on võrdses staatuses
Keegi ei saa teilt seda hirmutunnet kahjuks võtta. Teie kirjast nähtub, et ka elukaaslase kinnitus, ei ole piisav. Seega, sellele hirmumõttele saate anda ainult teie kas hoogu juurde või testida selle asjakohasust/paikapidavust ja vabastada end painavast murest ning nautida kõike seda head, mida suhe teile pakub.
