Ma ei tea enam, kuidas hakkama saada.
Sellest saab 4 aastat, kui mees läks ära. Mina jäin üksi kolme lapsega, neist noorim oli siis natuke alla aasta vana. Lapsed, eriti veel noorim, olid väga soovitud ja planeeritud lapsed, kusjuures.
Väga raske on, siiani on. Kuigi ma olen püüdnud tubli olla, hakkama saada ja väliselt justkui olengi saanud. Kõik on justkui olemas - (ilus) kodu, lapsed saavad koolis ja lasteaias hakkama, auto hankisime, natuke oleme lastega reisida saanud, söönud ja riides muidugi kah.
Aga lapsed on katki ja omal on hing ikka veel nii haige. Öösiti kui und ei tule, vaatan oma magavaid lapsi ja palun ikka veel nendelt andeks, et nad siis maailma kutsusin. Ja mul ei ole muud enda õigustuseks öelda, kui et ma ei teadnud, hingeski ei teadnud, et nad peavad isata kasvama, sest meie abielu oli tõepoolest pilvitu. Valus on käia seltskonnas, kus teised on peredega, teistel lastel on isad, aga meie lastel ei ole. Ja kui siis veel mehed vaatavad noorimaid lapsi ja pillavad kaastundlikult mõne lause, tahaks ära kaugele.
Ma tean ju küll, et 15 aastat abielu ei kustuta meelest natukese ajaga, aga kui kaua see siis aega võtab? Ma olen proovinud igasugust sõbrannadest ja raskest füüsilisest trennist kuni psühhiaatri ja kirikuni välja, aga miski ei aita. Isegi mitte uus partner. Lastele ta ju isaks ei saa.
Võib-olla oleks kergem, kui saaks oma laste isaga kohustusi (laste osas) jagada, aga isa arvab, et miinimumelatise maksmisega tema osa piirdubki ja sedagi on liiast nõutud. Temal on nüüd uus elu ja tema alustab kõike otsast peale ja puhtalt lehelt, kuhu eelmine perekond ja lapsed ei kuulu. Ma saan aru küll, et pole mingit mõtet tahta, et mees muutuks ja teistmoodi käituma/suhtuma hakkas, et see olen mina ise, kes muutuma peab. Ja ma tahan kogu südamest seda teha, tahan oma eluga edasi minna, tahan rõõmu ja rahulolu oma ellu tagasi, kindlust tuleviku suhtes, unustada olnu. Ainult et kuidas?
Teil on valus ja siiani raske leppida juhtunuga, mehe lahkumisega perest, kuigi ütlete, et olete hakkama saanud, kõik vajalik on olemas - seega olete suutnud raskuste kiuste toime tulla. Ka lapsed saavad koolis ja lasteaias hakkama, samas Teile näib, et ka nemad on katki. Kindlasti igatsevad nad isa järele ja vajavad teda.
Olete proovinud oma kurbusest üle saada ja eluga edasi minna, kuid seni pole miski toonud Teile tagasi rõõmu ja rahulolu.
Kirjast võib välja lugeda, et teete justkui etteheiteid endale, et lastel pole isa. Teile tundub, et peate end õigustama ja lastelt andeks paluma. Samuti olete haavatav, kui näete teisi lapsi isadega. Näib, et Teil on üsna ränk koorem kanda, kuna tunnete end vastutavana, et isa perest lahkus. Kuidas see on juhtunud, et üritate võtta endale vastutust ka mehe otsuste eest? Mis aitaks Teil sellest koormast vabaneda ja oma eluga edasi minna? Kogu Teie kurvast loost koorub arusaam, et ilma isa perre kuulumata on elust rõõmu ja rahulolu tundmine justkui välistatud. Väga hea algus on see, et Te ei looda oma laste isa muuta ja mõistate, et muutuda võiksite ise. Tahan lisada, et sageli toob kergendust see, kui õnnestuks muuta oma suhtumist olukorda. Meie tunded ja seisundid olenevad suuresti sellest, millise tähenduse omistame juhtunule, olukorrale, kuidas end näeme selles jne.
Näib, et olete jäänud kahetsuse ja pettumusse võrku ning ei suuda näha seda, mis on Teie ümber toredat. Teil on hästi toimiv suur pere ikkagi ja ilma isata hakkama saamine näitab Teie suutlikkust ning kõige suurem väärtus on hoolivad ja lähedased suhted, mida oma lastele emana pakute.
Kuigi see võib osutuda raskeks, on hea, kui suudaksite teadlikult loobuda mõtetest, mis hoiavad Teid kinni selles, mis oli, millest ilma olete ja keskenduksite sellele, mis on praegu tore, tuleb hästi välja, pakub heameelt, teeb rõõmu. Näiteks kui fikseerite teiste suhtumisest kaastunde, et pere on ilma isata, siis ei märka Te tõenäoliselt tunnustust, et saate hakkama. Kui arvate, et on piinlik, häbi ja Teie olete süüdi, et mees lahkus, siis ei suuda mitte ükski uus partner seda heastada, ega teie temast rõõmu tunda jne.
Olukorda uues valgus nägema hakata pole kerge ja hea on , kui saate tuge. Kuigi olete juba proovinud, võib siiski olla abi ka psühholoogiga uuest ühendust võtta.
Kerget teed Teile õnne otsingul.
