Ma ei teagi, kust alustada. Olukord on nii mitmetahuline ja komplitseeritud ning iga kord, situatsioonist lähtuvalt, analüüsin ma seda eri nurkade alt ning jõuan ka erinevate põhjusteni. Püüan seda kuidagi kokku võtta ja sellest mingi pildi luua, mis meie pereelus toimub. Oleme mehega koos elanud 2 aastat, millele eelnes suhe nö armukestena, kuna temal oli eelmine pere, kust ka ligi 10 a poeg ning minul elukaaslane. Lahkuminek eelmistest elukaaslastest oli meie jaoks keeruline ja raske protsess emotsionaalselt, mille osas me ka korduvalt ümber mõtlesime. Lõpuks kujunes siiski nii, et jäime kokku. Umbes kolmveerand aasta pärast planeerisime lapse ning kohe ma ka rasestusin. Laps on praegu aastane. Probleemid said alguse siis, kui ma rasedaks jäin. Ma tajusin hetkega, kuidas ta muutus mingite olukordade peale ärrituvaks ja närvilisemaks, kui ta varem oli. Siis ta ütles ka mulle, et võib-olla see on sellest, et ta vaatab nüüd mind selle pilguga, et olen tema tulevase lapse ema. Tagantjärgi ta neid sõnu ei tunnista ning ütleb, et mina muutusin. Tegelikult ma kindlasti üldplaanis ei muutunud, aga rasedus ei kulgenud lihtsalt ning ootasin temalt siis ka rohkem tuge ja mõistmist. Mul oli kuid ääretult halb olla, oksendasin mitu korda päevas, mõned kuud olin raseduse katkemise ohus voodirezhiimil kodus. Arvan ise, et teda lihtsalt ärritas, et ta lõbus pruut muutus nüüd vaevlevaks rasedaks ning sellelt samalt põhjalt ongi ta loonud sellise üldise fooni, et ärritub siiani igasuguste minuga seonduvate pisiasjade peale. Näited, mis teda ärritasid tol ajal: Õhtune aeg, mul taas kohutavalt halb olla ning lisandunud peavalu. Palun, et ta keeraks võimendist tuleva kõva rock-muusika vaiksemaks, kuna mul on halb ning tahan puhata või isegi silma looja lasta. Ta ei mõista, miks see mind häirib, ütleb, et tema saab küll magada, kui ikka uni on
Samas, kui võtsin üks hommik hommikusöögi voodisse (kuna üleval olles läks kiiremini süda pahaks ning arstid soovitavad esimese eine poolpikali teha). Tema ärritus, kuna minu vaikne söömine häirivat tema und (kuigi ise ta ju ütles, et kui uni on, siis ei häiri miski). Selline topeltmoraal on hästi tavaline, aga kui ma sellele tähelepanu juhin, siis ta suudab ikka ennast millegagi õigustada, kuigi see pole põhjendatud. Topeltmoraali osas veel selline näide, et vahel kui oleme elutoas õhtul telekat jäänud vaatama ning riietunud lahti seal ja ta hommikul leiab mu aluspüksid kuskilt, siis nähvab, et miks need siin vedelevad. Samas leidsin just tema sokid köögilaualt!!! Aga need on tema jaoks eraldi kategooriate nähtused ja ei ole omavahel võrreldavad. Või siis ägestus ta siis, kui sõitsime suvel ühelt vabaõhu etenduselt koju ning palusin, et ta auto kinni peaks, kuna tahstin ebamugavad viigipüksid vahetada kojusõidu ajaks dressipükste vastu (olin 5-ndat kuud rase). Ning tema vihastas, et miks ma seda autos sõidu pealt teha ei või.
Päris tihti ta kujutab ette, et ma tahaksin, et mingi asi oleks nii või naa või ma pahandan mingite asjade peale, aga ei ütle talle. Tihti eeldab ta, et ma mõtlen kuidagi palju kriitilisemalt või nõudlikumalt, kui asjad tegelikult on. Ning tema siis sellest lähtuvalt on sunnitud mingeid asju tegema, kuigi tegelikult mina üldse midagi ei nõua või ei eelda, aga tema on ikkagi pahur.
Tihti ma mõtlen, et ta siiski võrdleb mind oma eelmise elukaaslasega. Ja vahel on ta seda ka tunnistanud ning teinekord ütleb jällegi, et sel ei ole meiega midagi pistmist. See tähendab, et eelmine kooselu põhines sellistel alustel, et mees oli nö autoriteet, kes pani asjad paika, tema eelistuste järgi oli seatud kodused toimingud suhtlemiskultuur jne jne. Mis on ka üsna mõistetav, kuna selle naise seisukohalt oli selline elukorraldus ilmselt väga vastuvõetav, kuna mees oli temast arukam, haritum, majanduslikult paremini kindlustatud jne jne. Meie suhe aga põhineb võrdsete partnerite printsiibil, mistõttu minule ei sobi enda madalaks panemine teise inimese egoismi tõttu. Arukas oleks rääkida läbi, püüda üksteisest aru saada, minna kompromissile. Aga eelmise kooselu kogemuse tõttu on jäänud mu mehele mulje, et kahe inimese suhe ei peaks olema midagi sellist, mille nimelt tuleb vaeva näha, vaid kui see iseenesest ei laabu, on viga selles, et partnerid ei sobi kokku.
Läbiv teema on minu arvates selles, et kui midagi eristub tema arusaamadest, tunnetest jne, siis ta ei suuda seda tolereerida, sellest aru saada, mõista, et teised inimesed tunnevad teisiti kui tema. Ei taha alati valju muusikat kuulata vmt.. Ja isegi, kui see otseselt teda ei puuduta, siis lihtsalt teda ärritab, et teine tunneb teisiti ja ta ei suuda seda uskuda. Kui aga tema peab selle nimel kannatama, siis on eriti kehvasti. Näiteks kui tema ei saa kõva muusikat kuulata, siis tema kannatab selle tõttu rohkem, kui teine inimene, kes ei taha kõva muusikat kuulata ja on sunnitud seda tema tõttu tegema.
Üks oluline moment seisneb ka selles, et tema ei suuda selgelt välja öelda, milles probleem on. On hetki, kus ta ütleb, et kui ma ei tee talle näiteks ettekirjutusi lapsega seonduvates küsimustes ja meil ei ole parajasti ägedaid arutelusid toimumas, siis on tema rahul ja õnnelik. Samas krutib tal just sellelt rahulikult foonilt sageli siiski närv mustaks ning seekord ta ütles, et teda ärritab see, et tema panustab nii palju meie suhtesse ning mina ei paku talle mitte midagi. See on jälle üks pikk alateema kogu supis. Nimelt algusest peale on tema teadnud, et mina ei ole selline koduhaldja tüüpi perenaine ning olen olnud rohkem orienteeritud oma haridusele ja tööle. Vastupidiselt tema eksile, kellel haridust ja korraliku töökohta ei olnud, kes tugines igatepidi mehele ning hoidis kodu korras, triikis, pesi, tegi süüa jne. Ning algusest peale oleme sellest avameelselt rääkinud ning tema on öelnud, et arvestab sellega ning pole minu osas selliseid ootuseid. Aga asi on nimelt selles, et ta on võtnud päris palju kohustusi vabatahtlikult enda peale, kuna aeg ja muud kohustused võimaldavad seda. Käib poes, teeb süüa, vahel peseb pesu, toimetab tihti lapsega (kuigi üldiselt on laps siiski minu kohustus) jne. Selline hästi tubli pereisa ühesõnaga. Ja eks mina teen ka neid asju, aga kuna minu tempo nende asjade tegemisel on erinev (näiteks ei torma ma kohe alati peale sööki nõusid pesema vmt), siis sageli või enamastigi, jõuab tema nendes tegemistes minust ette. Ja heas tujus olles, ütleb ta, et teeb neid asju meelsasti. Aga halvas situatsioonis, et tema panus on tasakaalust väljas võrrelduna sellega, mis ta selle eest tagasi saab ning kuidas olid asjad korraldatud eelmises peres. Olen öelnud, et lepime kokku ma teen ise neid asju, aga tema ütleb, et tema saab nendega paremini hakkama ning paratamatult teeb need kiiremini ära. Paar korda olen proovinud süüa teha, aga olen saanud negatiivse tagasiside osaliseks, mis edaspidiseks ka eriti motiveeriv pole. Näiteks kord tegin hakklihakastet, mille peale ta ütles, et tema eks tegi paremat. Üldse ütleb ta, et tuleb otsekohene olla ning mingit vahtu ta teise inimese meeleheaks suust välja ajama ei hakka. No söögitegemise osas ongi motivatsioon siis kadunud.
Novot ja siis ma püüangi talt välja selgitada, et mida ta minult siis ootab, kui ta ise ei lase mul midagi teha. Ma ei ole mõtete lugeda, et teaksin, mida ta tahab, et ma tema jaoks teeksin. Ta ütleb, et kas ma siis ise ei tea, mida mehed tahavad. Ütlen, et ei tea, palun selgita. Aga ta ei räägi. No tean, et tema jaoks on seksuaalelu olulise tähtsusega. Mul aga ei ole mingit isu ja kui õhtul lapse magama saame, siis olen ka nii väsinud, et ei jõua ka, lisaks sellele, et huvi pole. Aga tema jaoks olen siiski tihti pingutanud (paar korda nädalas), kuigi ma ei pea õigeks enda vägistamist teise inimese tahte pärast, aga olgu tal siis seegi asi, mida tema jaoks tehakse, olen sellele kompromissile läinud.
Siis on hakanud ta ka lauseehituse pärast norima. Et miks ma ütlen, et ta võiks poest läbi käies ka selle asja tuua, kui ma võiks öelda, et too palun see asi. Samas mulle endale tundub, et olen just niimoodi ettevaatlikult rääkima hakanud, kuna otsekohene olles halvemal hetkel ütleks ta jällegi, et miks ma ise ei too vmt. Ühesõnaga miski ei sobi, ükskõik kuidas ma ka ennast ei väljenda, ikka valel hetkel see ärritab teda. Olen hakanud väga läbi mõtlema oma lauseid ja kõnemaneeri, aga õiget lähenemist vist tegelikult pole olemas.
Tähtis on just see, et mina käin talle närvidele, mitte vastupidi. Kui temal on mingi erinev seisukoht lapse ohutuse osas (kirjutan all pikemalt), siis mind see küll vihastab, aga ma ei ela seda pidevalt tema peale välja, et tal erinev arvamus on, ning püüan rahulikult edasi elada ja mitte näägutada sel teemal (kui ta just otseselt midagi sellist ohtlikku ette ei võta). Mina aga ärritan teda nii väga, et halvematel hetkedel käib ta kogu aeg närviliselt ja pahura näoga ringi ning kui temaga mingil teemal suhelda, saab ikka pangetäie vett kaela, sõltumata teemast.
Nagu ma ütlesin, et mina ärritan põhiliselt teda, on siiski teema, mis mind ennast ka tema puhul ärritab, aga oluline on eristada, et ma ei ela seda tema peal pidevalt välja ja olen väga tagasihoidlikult hakanud nendel teemadel rääkima. Nimelt mulle vahel tundub, et mu mehel puudub ohutunne või on see mingi põhjendamatu enesekindlus, igal juhul on meil tekkinud lapse kasvatamisega seonduvates küsimustes nii suured eriarvamused, et suhe kisub rappa.
Ma ei arva, et ma oleks mingi hull kanaema ja reageeriks eriti nendes lapse ohtu puudutavates küsimustes üle, minu moto on pigem parem karta kui kahetseda;, mu mehel aga a´la meiega ei juhtu midagiKõik lastearstide ja spetsialistide soovitused imiku, väikelapse ohtude eest kaitsmisel on täielik jama.
No mõned näited, mille osas oleme eriarvamustel: kui ehitasime maja, siis ta arvas, et pistikuid pole tarvis kõrgele panna. Ok, minugipoolest paneme, siis madalale, aga vähemalt lastekaitsmed peale. Seda polnud ka tema arvates tarvis, kuna ta arvas, et laps ei pista oma näppe korraga pistikusse. Samas mul just üks tuttav, kes seda väiksena teinud ja elektrit saanud ning õnnelik õnnetus siiski.
Siis ei usu ta, et laps võib mängides endale nööri nii õnnetult ümber kaela tõmmata või kilekoti pähe toppida, et ta hingata ei saa. Kemikaale ei ole ka tarvis madalast kapist ära korjata, kuna ta ise ju kogu aeg vaatab last, mina aga ei ole nõus, kuna see on ainult üks hetk, kus laps võib midagi kahtlast kätte saada ja topib ta ju kõik asjad kohe suhu. Või tänase tormiga näiteks paneks ta lapsevankri õue. Kui isegi tuul katuseid minema viib, mis siis mingi tühine vanker ümber puhuda, või lendab mingi plekk vmt. Paari aastase lapse paneks ilma turvatoolita autosse jne. No ma saan aru, et tõenäosus, et midagi nii koledat juhtub on väike, aga alati tuleks kaks sammu ette mõelda ja see ei võta ju ometi meilt tükki küljest ära, kui me ohtusid minimeerime.
Ok, mis põhiprobleemi tekitab on see, et kui ta ka eriarvamusel on, siis sageli ei pea tema midagi selleks ette võtma (korjan ise kõik nöörid ära, panen lapse tuppa magama jne). Aga ta hakkab norima mu kallal, et miks seda ikka tarvis on ja läheb ise alati täiesti endast välja, kui ta arvamus minu omast erineb. Siis sageli olengi juba vait, kuna vastuargumenteerides läheb ta aina rohkem keema. Ühesõnaga jama ja last ma ka ei julge eriti koju temaga jätta, kuna ta suhtub kõikidesse asjadesse nii kergekäeliselt.
Kokkuvõttes sai väga pikk ja keeruline jutt, aga ma pidasin oluliseks kõik need momendid välja tuua, et tervikpilti olukorrast luua. Olen väga tänulik, kui keegi neutraalse pilguga olukorda pisut süüvib ning oma seisukoha kirja paneks. Oleme lahkumineku äärel, kuid mõlemal on siiski huvi pereelu päästa.
|
