Oleme suhtes 3 a. Kuna töökohad on erinevates Eestimaa paikades, siis ka kaks elukohta. Koos oleme tavaliselt mehe kodus u 3 - 4 korda kuus mõne päeva kaupa. Suhtes on olnud väga toredaid aegu aga ka tülitsemisi.
Oleme mõlemad elus palju tööd teinud ja ka saavutanud. Oleme mõni kuu tagasi ( mehe algatusel ) rääkinud laste saamisest. Et me mõlemad tahame lapsi just teineteisega.
Tunnen, et olen hetkel täiesti valmis lapse saamiseks. Vanus 29, elu- ja töökoht olemas. Ka mehel on materiaalne ja emotsionaalne valmisolek. Aga ma ei kujuta kas ja kuidas meie elu laste sündides korraldada. Mina mehe kodukohas tööd ei leia - peaksin töötama ikkagi mujal. Tema ära kolima ei ole nõus. Mees mind üleval pidama ei ole nõus - eraldi rahakotid.
Kuidas lastega kaugsuhte puhul "normaalselt" elada? Millega peab arvestama? Tahame, et lastel oleksid isa ja ema, kes on nende jaoks alati olemas. Lihtsalt meil on kaks kodu ja kogu pere ei ole iga päev ühe katuse all.
Tere, Kylli! Eestimaal on ilmselt praegugi palju kodusid, kus lapsed kasvavad enamuse ajast koos ühe vanemaga ja teine vanem on kaugel tööl. Sellise elu plusse ja miinuseid oskavad need inimesed kõige paremini kirjeldada ja ma loodan, et leidub neid, kes siin oma kogemusi jagavad. Kõrvaltvaatajana võin vaid öelda, et nende perede lapsed (kooliealised) on sageli palju üksinda, sest vanem on tööl ja kui pole vanavanemaid, siis polegi lastel kedagi kõrval. Sageli lapsed ütlevad, et ema (või isa) ei oska seda õppeainet, aga teist vanemat ei ole kodus. Lapsed siiski eelistavad, et mõlemad vanemad on koos (seda normaalse läbisaamise juures). Mina pigem tõstataksin küsimusi, millele teie ( ka elukaaslane) võiksite vastuseid otsida. Ehk see aitab teil olukorrast selgemat pilti saada. Kas te pole kunagi mõelnud, et võiks ikkagi koos elada? Kui töökoht poleks takistuseks, siis kas koliksite mehe juurde? Kas selle mõtte juures (elada koos) on midagi, mis häirib? Mis takistab mehel teie juurde kolimist? Hirmutab teda vabaduse vähenemine, teisega pidev arvestamine? Kas praegune olukord tundub teile "rahuldav" või pigem "hea"? Kas on mingi olukord, mis oleks tõeliselt "väga hea"? Milline see oleks? Mis takistab selle poole püüdlemist? Millised on need mured ja küsimused, mis panid teid seda kirja kirjutama? Milles te kahtlete? Mida kardate? Minu jaoks on kõige teravam sama küsimus, mis oli külalisel:"Mida tähendab, et mees pole teid nõus ülal pidama? Millest elate, kui last kasvatate ja emapalga aeg on läbi? Kas see tähendab, et vastutate üksinda lapse kasvatamise eest? Mis põhjusel mees nii ütleb? Arvan, et piirdun nende küsimustega. Otsige neile vastuseid ( soovitavalt, pange vastused kirja, siis on need selgelt sõnastatud ja enesepettuse oht väiksem) ja kui tunnete, et ärritute mõne küsimuse peale, siis mõelge, kas see ei viita mingitele kahtlustele või hirmudele, millele te ei taha hästi näkku vaadata. Kui leiate aga, et see on teile igati vastuvõetav olukord, siis tehke oma unistus teoks. Pealegi võite te sel ajal, kui laps veel väikene on, koos mehega elada, sest te ei käi ju sel ajal tööl. Või kuidas? See aeg võib teie suhet oluliselt muuta ja te võite jätkata hoopis teisiti, kui praegu plaanite. Arukat otsustamist.
