Tere ja rahulikke jõule teile kõigile.
Olen omadega täielikult ummikus. Nüüd hakkab kohale jõudma, et oleks pidanud juba aastaid tagasi hakkama ka iseendale mõtlema. Abikaasaga on suhted täielikult sassis, meie kooselu hakkab tasapisi tervisele ja olen jõudnud lõpuks järeldusele, et abikaasa ei muutu kunagi ja kooselu nii edasi on võimatu. Poleks meil lapsi, siis oleksin juba ammu lihtsalt kaks kätt taskus ära läinud. Kuid paraku on mul käed täielikult seotud: kahepeale väga suur pangalaen ja töötan tema firmas väikese tasu eest. Abikaasaga rääkida on võimatu, kuna ta ei kuula absoluutselt, vaid ainult karjub ning ähvardab. Meil on poeg ja tütar, kusjuures lahutuse korral ähvardas, et teeb ükskõik mida, aga poega ma enda juurde ei saa. Ausalt öelda, kui teaksin, et lastel oleks isa juures parem, siis ka jätaksin nad isa juurde elama. Tütar on teismeline ja ei taha ka enam nii edasi elada, ütles, et pigem olgu meil vähem raha, aga tema ei taha enam isa tujutsemist näha. Poeg on seitsmene ja teda on kerge ära osta. Abikaasa on tõeline despoot, kõik ümberringi on idioodid ja lollid, minu suguvõsa ta vihkab, kes mõtleb teisiti kui tema - on loll idioot,j.n.e. Kui tööl on tal probleemid, siis kodus on tõeline närvihaige õhkkond, sõimab roppude sõnadega nii mind kui tütart. Ta on palju korda saatnud, kuid seda on ta teinud ainult enda ego upitamiseks. Mul ei käi enam kedagi külas, sest minu tutvusrinkonnas pole harjutud enese kiitmisega ja teise kohta halvustavalt rääkimisega.
Ei oska kusagilt peale hakata, tunnen vaid, et edasi nii jätkata ei suuda ja olen lastele halb ema, kuna siiani olen sellist elu talunud. Ehk oskab keegi nõu anda, kuidas oleks võimalik lahti saada sellest pangalaenu kaasosalusest? Tööd ma ei karda, leian, et kes tööd tahab teha, see leiab alati. Ja kas lahutuse mõtetega peaksin kohe kohtusse pöörduma või mõne nõustaja poole? Tean, et sellest tuleb suur skandaal, oleme ametlikult abielus 17 aastat ja abikaasa on paar aastat tagasi ka füüsiliselt vägivaldne olnud, praegu esineb pidev vaimne terror ja nean seda päeva, kui temasse kunagi armusin.
Kallis, õnnetu! Saan aru, et tunnete ennast õnnetuna ja täielikus ummikus olevana. Olete hulk aastaid elanud mehe poolt korraldatud elu ja seega olete ka temast üsna sõltuv. Ometi on nüüdseks kannatuste karikas täis saanud ja olete nõus riskima, et oma elu muuta. Mõtlete ka lastele ja sellele, mis oleks neile parim. Omaette teema on pangalaen ja selle koha pealt ei oska mina midagi öelda. Küll aga edastan mure foorumi juristile ja usun, et tema oskab midagi sellele vastuseks kosta.
Kuidas siis käituda? Tean oma klientide lugude põhjal, et lahutus on sageli osutunud raskemaks, kui suudeti ette kujutada. Ometi on kliente, kes ütlevad, et ei kahetse seda otsust hetkegi ja ka neid, kes hiljem kahetsevad tehtut. Seega on väga oluline kõik läbi kaaluda. Kus hakkan elama? Kui palju vajan raha ja kust ma seda saan? Mis saab siis, kui lapsed süüdistavad mind perekonna lõhkumises? Kuidas suhtuvad suguvõsa, sõbrad, tuttavad minu otsusesse lahutada? Kas on inimesi, kelle poole võin abi saamiseks pöörduda? Kui tunnete, et olete valmis uue lehekülje pööramiseks elus, siis tehke see ära. Keegi peale teie ei oska öelda, mis on teie olukorras õige, mis mitte. Soovitan ka perenõustaja poole pöörduda, et erapooletu inimese abiga olukorda analüüsida.
Kirjutate, et mehega rääkida ei õnnestu. Äkki õnnestub teda nõustaja juurde kutsuda, kui anda mina teade ( mitte sina teade, mis kõlab tihti süüdistuse või etteheitena). Nt selline:" Ma olen õnnetu, et meie suhe on täis karjumist ja süüdistusi. Ma lähen nõustaja juurde ja kutsun sind kaasa. Ehk õnnestub meil oma suhet parandada." Soovin teile otsust, mis tuleb südame ja mõistuse koostööst!
