see on kohutav ,kuidas me lapse isaga tülitseme ja süüdistame üksteist kõiges ja mul on 2 korral närvid nii läbi läinud,et läksin talle kallale,sest ei suutnud talle midagi selgeks teha ja ennast kuulama panna.Muidugi on see väga pikk lugu ja põhjusi kümneid,aga see ei õigusta minu käitumist ja kõige hullem seda nägi ka 2aastane laps pealt.Ma ei taha keelata lapsel isaga kohtumast,aga see tülitsemine mõjub ju halvaasti .Me pole koos elanud ,sest tema pole seda soovinud ,sest tema ei taha ennast siduda ja tahab vaba olla.Muidugi on mul ka tunded ta vastu ja see ükskõiksus kuidas taminusse suhtub teeb mulle väga haiget ja ma olen õnnetu.Väga segane kiri tuli,aga lühidalt on seda raske kirjutada.Soovitage head psüholoogi ja kamitte väga kallist.
Kirjast võib väljalugeda etteheiteid, kurbust, segadust - palju tundeid. Emotsioonid, kui nad lähevad väga intensiivseks, halvavad tihti ratsionaalse mõtlemise ja kohased käitumisvalikud. Seega leida koos spetsialistiga üles taas oma tasakaal on kindlasti abistav. Kuna te pole lisanud oma elukohta, siis konkreetseid nimelisi soovitusi psühholoogide osas ei saa anda.
Olen nõus, et kirjeldatud konflikti lahendamine pole lapsele kuidagi kasuks. Kuigi, ei arva ma et lapsed ei tohiks konfliktidest midagi teada. Lapse arengu seisukohalt on väga oluline, et laps teaks, et inimestel võib olla vahel eriarvamusi ja varuks teadmine, kuidas sellistes olukordades käitutakse. Mudel käitumiseks võetakse oma vanematelt ja efektiivsed omandatud käitumisviisid erimeelsuste lahendamiseks tulevad lastele kasuks nii lasteaias, kui koolis eakaaslastega suheldes.
